Õp Peeter Kalduri jutlus valvamispühapäeval, 14.11

Jeesus ütleb: Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Sest nii nagu olid Noa päevad, nõnda on Inimese Poja tulemine. Sest nii nagu inimesed olid noil päevil enne veeuputust – sõid ja jõid, võtsid naisi ja läksid mehele selle päevani, mil Noa läks laeva, ega taibanud midagi, enne kui tuli veeuputus ja võttis nad kõik ära -, nõnda on ka Inimese Poja tulemine. Siis on kaks põllul: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha; kaks naist on veskil jahvatamas: üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha. Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb! Küllap te taipate, et kui peremees teaks, millise öövalve ajal varas tuleb, siis ta valvaks ega lubaks oma majja sisse murda. Seepärast olge ka teie valmis, sest inimese Poeg tuleb tunnil, mil te ei arvagi!

Mt 24, 36 – 44

Armsad õed ja vennad Kristuses!

Täna on valvamispühapäev, see tähendab, et Jumala Sõna manitseb meid valvata, valmis olema ootamatusteks, eeskätt Jumala Poja taas tulemiseks, mis sünnib inimeste jaoks ootamatult ja mil osa inimestest võetakse ära Jumala armastusse, osa aga jäetakse maha. Millal see sünnib ja keda Jumal välja valib, keda mitte, seda me ei tea, aga Pühakirjast võib järeldada, et see sünnib ootamatult ning kes kuuluvad Jumala äravalitute hulka, kes mitte, ka seda me ei tea. Võib oletada, et Jumala äravalitute hulka kuuluvad need, keda meie kuidagi ei arvanud nende hulka kuuluvat ning vähemalt osa nendest, keda me arvasime äravalitute hulka kuuluvat, seda kindlasti ei ole. Sellepärast ongi parem kui me seda ei tea, sest muidu võime ühest küljest ülbeks muutuda ja arvata, et me ei pea midagi tegema ega pingutama nagu oleks õigeksmõist meile igal juhul tagatud ning teisest küljest langeda lootusetusse ning loobuda omalt poolt pingutamast, et õigeksmõistu saavutada. Muidugi tänapäeval on sageli tegemist ükskõiksusega, aga kas see on kindla peale hukka minek, seda ma ei oska öelda. Mingit garantiid ega kindlustunnet ei ole meil niikuinii, aga Jumala Sõna ütleb, et õigeks mõistetakse usust, lahus käsutegudest, see tähendab inimlikult saavutada mingit tagatist õigeksmõistmiseks pole võimalik, aga loomulikult saab inimestena omalt poolt teha, mis võimalik, teades, et viimane sõna on ikkagi Jumal Isa käes.

Jeesus toob selle kohta paar näidet, mis on tema ajastu inimestele hästi aru saadavad, kuigi tänapäeva inimestele ei pruugi need midagi eriti öelda. Kõigepealt näited igapäevast tööd tegevatest inimestest, mehed põllul ja naised veskis. Nad teevad oma igapäevast tööd ja ühed ei ole millegi poolest paremad või väärikamad teistest. Aga millegi pärast valib Jumal ühed välja ja heidab teised kõrvale. Tänapäeva keelepruuki üle kandes ei ole ÜRO peasekretär millegi poolest väärikam ükskõik millist juhtivat tööd tegevast inimesest või suvalist ülesannet täitvast töötegijast, ei ole edukas ettevõtja millegi poolest parem suvalisest ettevõtlusega hästi tegelevast inimesest. Näide Noast on veelgi selgem. Jumal ilmutas Noale, et ta peab ehitama sügaval maismaal laeva. Loomulikult muutus ta kõigi ümbritsevate inimeste silmis naerualuseks, tõenäoliselt tuldi kaugemaltki vaatama seda ilmselget tobedust: kuival maal, kaugel kõikidest veekogudust ehitab see inimene laeva, ja mitte lihtsalt mälestusmärki, vaid tõelist laeva, mis on võimeline veekogudel ujuma ja koguni koormat kandma: 8 inimest ja hulk loomi. Aga see naer lõppes siis, kui tuli veeuputus ja selles uppusid kõik inimesed peale Noa, tema laste ja nende perekonna. Keegi ei oodanud seda, kõik oli ootamatu ja ette arvestamata, aga Jumal toimibki nii. Kui palju on praegu sellist, mida veel mõned põlvkonnad tagasi ei osanud keegi ette arvestada, toon ainult paar näidet: kes oskas veel paar põlvkonda tagasi arvestada sellega, et inimsugu oma tegevusega tõstab maailma keskmist temperatuuri nii, et maailm on ohus muutuda elamiseks kõlbmatuks. Veel kolm aastat tagasi ei arvanud keegi, et inimliku tegevuse tõttu ehk mingitel muudel põhjustel puhkeb pandeemia, mis on juba kaasa toonud miljoneid inimohvreid.

Jeesus ütleb selge sõnaga: Valvake! Aga kas me tahame valvata või oleme hoolimatud, arvame, et meie eluajal ei juhtu midagi, käitume nagu jaanalinnud, peites pea liiva alla, arvates et meid keegi ei näe, tappes teisi inimesi tobedates kodusõdades ja toimides nii, et koroona-viirus võib levida ja pidurdamatult puudutada nõrgemaid selles inimsoos, kes siis ohvriks langevad. Me katsetame erinevate vaktsiinidega, mis kahtlemata omavad head mõju, kuigi mitte kõigile, aga ega me täpselt ei tea, mis ja mil määral toob abi. Jeesuse sõna „Valvake!“ on oluline nii usklikele, kui ka uskumatuile, nii inimlike vahendite ja tarkuse peale lootjatele kui üleloomulikele asjadele ja imedele panustajatele, aga lõpuks on kõik Jumala kätes, kelle ligiolekule ja abile võime ikka panustada ja kelle peale alati ja kõiges loota.

Aamen.