Vapid

Juba keskajal kujunes välja traditsioon, et aadlikud annetasid liturgias kasutatavaid esemeid oma perekonna vappidega. Vapp armulaua karikal tuletas vaimulikule annetajat meelde ja ta edastas palveid ka donaatori eest. Vapid olid meelespead liturgia läbiviijale, kuid kiriku sisustuses ka aadliperekondade representatsioon. Suguvõsa uhkus ja perekonnaloo rõhutamine moodustasid silmapaistva koha leinajutluste personaalias. Vapp oli äratuntav märk ja kinnitas annetaja osadust. Juhul kui annetus hõlmas mitut eset, võisid vapid olla neist vaid ühel. Kasutati ka pühendustekste ja Piibli kirjakohti. Epitaafi annetamisel võisid olla eesmärkideks votiivkingitus kui Jumalaga kontakti otsimise viis, palve ning meditatsioon. Altarile ohvri toomine ehk kingituse tegemine eeldas, et saaja võtab palvet kuulda (Reet Rast).

Jõhvi kiriku kroonikast võib lugeda: “Aastal 1917 võetakse kirikus vanaaegsed mälestused – krahvide Wellingite ja oberst von Paykülli vapid maha ja taotakse märatsevast hulgast need kaunid puunikerdused kirikuaugus pihuks ja puruks.” Kirikusisustuse peamisteks annetajateks olid tavapäraselt kohalikku patronaadiõigust omav aadelkond. Jõhvi Mihkli kiriku patronaadiõigus kuulus 1753. aasta visitatsiooniprotokolli järgi Edise lossile ja Jõhvi mõisale. 17. sajandil on Edise olnud Taubede valduses, Jõhvi mõis kuulus veel 18.sajandi alguses Wellingitele. Payküllid olid Järvemõisa-Türpsali omanikud.

Alutaguse tuntud kodu-uurija, prosaist ja pedagoog August Tõnurist (1869 – 1943) on kirjutanud: “Möödaminnes olgu aga öeldud, et kiriku seinal kaks rüütli puust vappi (Wellingi ja Paykülli omad) rippusid, niisamuti ka üks kaapkübar, kindad ja mõõk. Nende asjade kohta kuulsin tihti rahva sees küsimust: Miks neid vanu mõisnikkude päralt olevaid asju pühas paigas alal hoitakse? Punasel aastal, 1917 kadusid need asjad aga kirikust (lõhuti ära). Arheoloogilises mõttes on neist kahju.”

Lembit Kiisma raamatust “Jõhvi Püha Mihkli kirik” (2002) võib lugeda: “Juba 1905. aasta revolutsiooniliikumise käigus taheti vappe kirikust kõrvaldada. Ajalehe “Postimees” teatel saanud Jõhvi kirikuõpetaja septembrikuu keskel ilma nimeta kirja, milles nõutud, et kiriku seina pealt mõisnikute vapid ära koristataks. Selleks anti kaks nädalat aega, pärast seda ähvardatud vägivalda tarvitada. Juba arvati, et ähvarduskirjaga ainult nalja oli tahetud, kuid 23. oktoobri hommikul leiti, et akna kaudu oli kirikus käidud ja osa mälestusmärke maha võetud, osa kohalt nihutatud. Kiriku eestseisjad parun Toll ja parun Girard oli kirikupostis kuulutuse välja pannud, kus pahategijate ülesandjale oli 50 rubla lubatud.”

1980- ndatel aastatel leiti kiriku kagunurgas asunud müürikäigu avamisel polükroomsete puitdetailide kogum, mis tõsteti kiriku pööningule. 2004. aasta kevadel viidi need detailid Jõhvi Muuseumi Seltsi poolt Ennistuskotta Kanut uuringutele ja konserveerimisele.

I GRÜNEWALD-KURSELLI VAPP (barokkaltari annetajad)

Tegemist on väikeseformaadilise kaksikvapi ehk alliansivapiga. Kaksikvapi parempoolse vapikilbi (tähistas suguvõsa meesliini) hõbedasel väljal oli väikesel künkal kujutatud naturaaltoonides kahe lehega puu, akantusest kiivrikatte toonideks olid hõbe ja kuld. Kaksikvapi teine pool tähistas perekonna naisliini. Vapikilbi kuldsel väljal oli kujutatud must metssiga, mida läbistasid tumedad nooled (heraldiliselt sinist värvi) ning see on identifitseeritav Kursellide perekonna vapina.

Jõhvi kirik sai Põhjasõjas tugevasti kannatada, põles 1703 ning ehitati üles 1728. aastal. Sellest ajast on kirikus tänaseni säilinud kantsel ning ristigrupp. 1728. aastal on koostatud kiriku eestseisjate Fr.R. v. Paykülli, ooberst C.G. v. Stahli ning G.O. Bergi poolt kiriku varaloend, milles kirikule annetatud uus sisustus on ära märgitud. Varaloendi järgi ei olnud 1728. aastaks kiriku sisemine remont veel päris lõpetatud. Mainimist leiab, et aastal 1726 annetas kiriku kaunistamiseks uue altari meeskohtunik Wolter Reinhold Grünewald ning seda annetust tähistavad tema ning tema naise vapid. Grünewald oli Ahula, Väike-Kullamaa, Püssi, Aa, Piira ja Triigi mõisate omanik, rittmeister, haagikohtunik ja meeskohtunik. Grünewald abiellus esimest korda 1716 Dorothea Luise von Brackeliga, tema 2. naine, kellega abiellus 1721. aastal, oli Margarethe Charlotte von Kursell (Ehmja mõisahärra tütar).

Kuivõrd Mihkli kiriku kantsel ja ristigrupp on valminud Johann Valentin Rabe töökojas ning samaaegselt, võib oletada, et ka nendega samal ajal valminud altar võis olla sama töökoja toodang. Altari välimuse kohta kuigi palju teada ei ole. Koguteoses Virumaa leiab äramärkimist, et 1893. aasta kirikuvisitatsiooni kohaselt leidus kirikus “kivist müüritud altarilaud, altaripilt, mis Kristust kibuvitsakrooniga kujutas, ilma aastaarvuta, nimetähtedega K. J… ning apostlite Peetruse ja Pauluse kujud altaripildi kõrval. ” Võib oletada, et mainitud apostlite kujud veel vana barokkaltari juurde kuulusid, s.t. vana altarisein (1726) oli kasutusel kuni see 1900 uue vastu välja vahetati.

Vapi juures läbi viidud värvikihi ja pigmendiuuringud teostas S. Vahur, vapp konserveeriti S. Vahuri ja E. Tedre poolt.

II HEDWICH SOPHIA MÜLLERI VAPP (kantsli annetaja)

Jagatud vapikilbi paremal (vaataja poolt vasakul) punasel väljal on kuldne ratas sama värvi kahe diagonaalse ning ühe vertikaalse ankrutaolise lõpetusega talaga (veskikiviankur ehk riim). Vasakul rohekassinisel väljal on kujutatud ülal kaks ja all üks hõbedane liilia. Akantusest kiivrikate on kujundatud kuld-hõbe värvidega, akantuslehe siseküljed punase värviga. Vapi kiivriehis on neljast jaanalinnusulest, hõbe ning kuldvärvides.

Sellegi vapi algse asukoha ning omaniku kohta võib teha järeldusi 1728. aastal kiriku varaloendi alusel. Selle kohaselt on 1726. aastal kirikusse üles pandud uus kantsel, mille kiriku kaunistamiseks annetas preili Hedwich Sophia Müller Ereda mõisast ning millel ka tema aadellik vapp ära on toodud.

1658. aastal omandas Lodedelt Ereda mõisa Heinrich Müller (kuulus Lüneburgist pärit Müllerite suguvõssa, kes aadeldati 1646 ja 1650. aastal, tema isa oli Kunda mõisa omanik ning Tallinna raehärra), kelle valduses oli ka läheduses asuv Peeri mõis. Peale tema surma 1708 on Ereda mõis pärijate käes, kelledest 1720 on mõisa omanikuks märgitud Hedwich Sophia Müller, Heinrich Mülleri tütar.

Vapi uuringud teostas Signe Vahur, konserveerimistööd aga Enn Tedre ja Ingrid Pihelgas.

III STAALIDE (STAHLENI) VAPP (skulptuurgrupi annetaja)

Vapikilbi keskel mustal väljal on kujutatud lõigatud kuldne kotka jälg, kilbi serva ääristavad kaheksa sümmeetriliselt paigutatud kuldset kuuli. Kahel pool vapikilpi asetsevad reljeefsed akantusemotiivid, ülemised ja alumised lehed on kaetud kullatisega, sisemised akantusemotiivid on algselt olnud hõbedavärvilised. Säilinud olid turvisekiivri õlakaitsed ja kaelaosa, puudusid turvisekiivri ülaosa koos heraldiliselt määratud elevandilontidest kaunistuste ning nende vahel paikneva mehetorso figuuriga. Osaliselt on säilinud vapikilbi akantusemotiividega ääristatud alaosa ovaalne tahvel tekstiga: “H.OBRS… CARL GUSTAV”.

Eelpoolnimetatud kiriku varaloendist leiab lisaks altarile ja kantslile märkimist triumfkrutsifiksi annetamist kirikule Sompa mõisa omaniku, kiriku ülemeestseisja Carl Gustav von Stahli poolt. Skulptuurgrupp on samaaegne kantsli ja altariga ning on omistatud samuti puunikerdaja Johann Valentin Rabe töökojale. Võib oletada, et Stahli väikevapp eemaldati ristigrupilt samaaegselt altari ning kantsli annetajavappidega.

Vapp konserveeriti 2005. aastal Tallinna Toomkiriku vappide konserveerimise töökojas, V. Laane poolt.

Tekst: Piia Ehasalu (Jõhvi Muuseumi Seltsi Toimetised III, 2005)

Foto: Jaak Eelmets

Alates 2005. aastast on konserveeritud vapid eksponeeritud kiriku lõunaseinal. Kiriku kunagise barokkaltari detailid on hoiul käärkambris ning on aeg-ajalt eksponeeritud kiriku pikihoone vitriinides.