Altarimaal ja altar
21. juunil 2021. aastal jõudsid lõpule Jõhvi kiriku altarimaali “Taevaminek” konserveerimistööd, mille teostasid H&M Restuudio OÜ maalikonservaatorid Merike Kallas ja Kristjan Müil. Tööde finantseerijateks olid Muinsuskaitseamet, Jõhvi Vallavalitsus, Jõhvi kogudus ja koguduse liikmed.
Konsveerimistööde eesmärgiks oli konserveerida maali värvikiht ning taastada altarimaali esteetiline terviklikkus. Kuna maal lõigati 1943. aasta suure tulekahju ajal kiiruga raamist välja ja keerati rulli, kulgesid piki tervet töö perimeetrit tugevalt esiletükkivad lõikejäljed. Kogudusel ei olnud andmeid, kes altarimaali restaureeris ning paigaldas altariseina tagasi. Merike Kallase põhjalikust aruandest selgus, et altarimaali restaureerija oli Carolin (Lilly) Walther (1866-1946). Selleks, et nii suurt maali uuesti alusraamile pingutada, liimiti terve lõuend (ehk dubleeriti) teisele, toestavale lõuendile. Õpetaja Elmar Kulli mälestustest võib lugeda, et aastal 1948 oli altarimaal juba omal kohal. Kuna maali uus demonteerimine oleks tekitanud kahjustusi juurde, paigaldas Kristjan Müil tööde teostamiseks altariseina ette kahekorruselise tellingu.
Jõhvi kiriku altarimaal pärineb 1900. aastast ja on Kiikla mõisa ja Peterburi piiritusevabriku Bollmann&Co omaniku parun Heinrich von Dehni (1.09.1851 – 17.03.1919) kingitus tema ema mälestuseks. Von Dehn lasi ka end ajaloolisele maalile jäädvustada.
Altarimaali autoriks on Ernst Friedrich von Liphart, kes sündis Tartus, Raadi mõisas, 24. augustil 1847. aastal. See, et Ernst Freidrich Liphartist kunstnik sai, ei olegi ime, sest ta sirgus üles kunsti keskel. Juba tema vanaisa, maamarssal Karl Gothart von Liphart, asutas mitme Lääne-Euroopa koolkonna vanameistrite teoseid sisaldava maali-, joonistuste-, graafika- ja skulptuurikogu asukohaga Raadi mõisas. Seda suurt tööd arendas edasi Ernst Friedrich v. Lipharti isa, baltisaksa kunstiteadlane ja –koguja, Karl Eduard von Liphart, kes mõjutas oma seisukohtadega mitut saksa kunstiajaloolast. Raadi mõisa kunstikogu kujunes Baltimaade suurimaks.
Oma kunstiõpinguid alustas Liphart kõigepealt Tartus, isa hea sõbra, maalikunstnik Woldemar Friendrich Krügeri juures, kes oli aastatel 1856 – 1891 Tartu Ülikooli joonistuskooli juhataja. Liphart kujunes Krügeri üheks silmapistvamaks õpilaseks. Edasi suundus ta andeka noormehena Euroopasse kunstiõpinguid jätkama. Kõigepealt asus Liphart Münchenisse, kus tema õpetajaks oli Lenbach. Täiendanud end Pariisis, asus ta lõpuks elama Itaaliasse Firenzesse.
1886. aastal sõitis E.F. von Liphart Peterburi, kuhu ta jäi kuni oma surmani. 1886 – 1895. aastani töötas Kunstide Edendamise Seltsi kunstikoolis dekoratiivmaali õppejõuna. 1902. aastal sai temast Peterburi Kunstide Akadeemia korraline liige ja aastatel 1905 kuni surmani oli Ermitaažis konservaator. Ernst Friedrich v. Liphart suri 14. aprillil 1932 Leningradis.
Lipharti altarimaal „Kristuse taevaminek“ valmis aastal 1900. Maal on 370 cm kõrge ja 175 cm lai. Teos kujutab Ap 1,9-11: „Kui Jeesus seda oli öelnud, tõsteti ta nende nähes üles ja pilv varjas ta nende silme eest. Kui nad taevasse vaatasid tema minekut, vaata, siis seisis nende juures kaks valgeis rõivais meest, kes ütlesid: „Galilea mehed, mis te seisate siin ja vaatate üles taevasse? See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat“. Altarimaal on ülalt kergelt teravkaarne. Kristuse käed on langetatud ning ta õnnistab allpool olijaid. Maali allosas ongi kujutatud rühm selgvaates inimesi, neist osa põlvitamas. Mõttes liitub kirikuline all paikneva inimrühmaga ja vaatab üles Kristuse poole.
Lipharti kaks maali on Tretjakovi galeriis Moskvas, Ermitaažis leidub kaks paraadportreed. Ernst von Lipharti kunstiloomingut võib iseloomustada historitsistlikuna, ta laenas meeleldi motiive renessanss-, rokokoo ja barokk-kunstist, taotledes kergust, õhulisust ja dünaamilisust. Varjamatu on kunstniku eruditsioon, sest realistlike portreede kõrval kuulub ta kiindumus kunstipärandi tsitaatidele. Teda võib pidada 19. sajandi lõpu tüüpiliseks eklektiliseks hilisakadeemikuks. Tundis end vabalt erinevates kultuurivaldkondades ja –epohhides, suhtles võrdselt kõrgaadli ning vaimuaristokraatia ringkondades.
Altariretaabli (altariraami) annetas krahv Stackelberg Pagari mõisast, osaline annetus oli ka parun Giraldilt Jõhvist. Seoses uue altari paigutamisega barokne altar lammutati, kinni müüriti kiriku ida-poolses otsaseinas barokkaltari kohal paiknenud aken ja kirikuruumist kiriku keldrisse viiv müürikäik (avati 1980- ndate keskel). Samaaegselt uuendati gooti aknad kahel pool altarit. Kapitaalne siseremont lõppes 1905. aastal (sellest ajast alates ei ole kiriku sisekujundus oluliselt muutunud). Neogooti stiilis altar harmoniseerib suurepäraselt altarimaaliga, moodustades kauni terviku. Oma olemuselt on altar lihtne, kuid kaks gooti tornikest teine-teisel pool maali muudavad altari meeldivaks neogooti stiilis kunstiteoseks. Tammepuust altar on valmistatud kohalike töömeeste poolt, kelle nimed olevat jäädvustatud altarikapi sisemusse. Lembit Kiisma on kirjutanud raamatus “Jõhvi Püha Mihkli kirik”(2002), et uue altari tegi kohalik tisler Madis Niggol.
Altarimaal pärast konserveerimist