Õp Peeter Kalduri jutlus Ülestõusmispühal, 17.04

Jutlus I ülestõusmispühal, 17. aprill 2022.a.

Apostel kirjutab: Aga nüüd ma teen teile, armsad, teatavaks evangeeliumi, mida ma olen teile kuulutanud, mille te olete vastu võtnud, milles ka seisate ja mille läbi ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu te olete küll ilmaaegu saanud usklikuks. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele, seejärel näitas ta ennast ühtaegu enam kui viiesajale vennale, kellest enamik on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis ta näitas ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule. Olgu nüüd mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks. Aamen.

                                                                                                 1 Kor 15, 1 – 8. 11

Kristus on surnuist üles tõusnud, ta on tõesti üles tõusnud – nõnda tervitavad täna üksteist paljud kristlased ja ka paljud nendest, kes ei söanda ennast kristlaseks nimetada. Huvitaval kombel on praegu küllaltki neid, ka ristiinimeste hulgas, kes ütlevad enese kohta „ega ma mõni usklik ei ole“, aga samas kohtab nende hulgas väga vähe neid, kui üldsegi, kellel ei ole usku, iseasi missugust. Aga selle üle otsustab kõigeväeline Jumal, ja meist kellelgi pole põhjust arvata nagu oleks meie teadmine suurem kui Jumala teadmine. Pigem tuleb meil kõigil omaks võtta teadmine, mida on ristiinimesed juba kaks tuhat aastat kuulutanud, et  Jeesus Kristus on surnuist üles tõusnud ja et on inimesi ning mitte vähe, kes sellesse usuvad ka siis kui mõnede arvates see usk tundub mitte vastuvõetav, kui mitte lausa inimvaenulik, siis vähemalt kummaline olevat. Igal inimesel on ju mingi usk, see ei pruugi samasugune olla kui teisel inimesel, aga äärmiselt rumal oleks arvata, et see usk, mille eest on kaasinimene valmis ka vajadusel surma minema, aga just selline on usk Jeesusesse Kristusesse, et see oleks kuidagi rumalam või tühisem kui see konkreetne uskumus, mida ma eneses kannan.

Kui apostel kuulutab usku ülestõusmisse, siis ütleb ta ka „muidu te olete küll ilmaaegu saanud usklikuks“, see tähendab, mõeldes uskumusele, mis meist kellelgi on. Apostli sõnad „muidu te olete küll ilmaaegu saanud usklikuks“ kõlavad üpris karmilt, kuna me teame, et inimese usk aastate jooksul muutub väga palju, ja teame ka seda, et sageli aastate jooksul omandatud veendumused võivad täiesti teistsuguse kuju võtta ning meie inimlikud arvamused põhjalikult muutuda, sealhulgas ka usk ning usaldus on Jumala and, mida inimlik teadmine ei tekita, pigem see võib sageli takistuseks olla kasvamises elu andvasse ja õndsaks tegevasse ususse.

Apostel Paulus ise sai ju traagilisel viisil kristlaseks. Lähtudes inimlikust mõtlemisest ta oli suur kristlaste tagakiusaja, aga Jumal paiskas ta teel Damaskusesse maha ning Jeesus Kristus ilmus talle ning küsis talt kibedalt: Saul, Saul, miks sa mind taga kiusad? Loodame, et kellelgi meist ega me lähedastest pole vaja seda elamust. Mitte ilmaasjata ei too apostel rohkesti näiteid selle kohta, kuidas ülestõusnud Issand on ennast näidanud paljudele inimestele, ja edasiste sajandite jooksul on neid näiteid veel väga palju, tõepoolest imelisel moel, suurel määral, kuid mitte ainult lastele, vaid kõigile neile, kes vahetult võtavad vastu Jeesuse Kristuse ning ei hakka oma mõttes juurdlema, kas see imeline tegu on ikka Jumalalt ja mõnikord lausa, aga kes see Jumal on. Loomulikult võib iga üksikut juhtumit kahtluse alla panna ja seda on palju tehtud, kuid usk ülestõusmisse on sisemine veendumus, mille Jumal annab neile, kes seda vajavad, mis ei tähenda sugugi, nagu oleks inimene ilma selle sisemise kogemuseta kuidagi viletsam, võibolla vahel vastupidi.

Kuuldud lõigus apostli kirjast toob ta rohkearvuliselt näiteid ülestõusnud Issanda ilmumistest, milledest paljude nimetamine oli oluline kasvavale Issanda Jeesuse ülestõusmist uskuvale kogudusele. Lõpus ütleb Paulus: „Aga viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule“ Apostel nimetab ennast äbarikuks, lihtsam oleks öelda, enesekeskseks või lausa ülbeks inimeseks, sest ta ei tahtnud uskuda teiste inimeste tunnistust Jeesuse Kristuse ülestõusmisest, vaid jäi kõva südamega oma veendumuse juurde. Ka praegu on palju inimesi, kes hoiavad kinni oma veendumusest „midagi sellist on võimatu“, kuni Jumal ise neid pöörab. Sageli sünnib see alles surivoodil, millest on kahju, sest nii palju head jääb nendel tegemata. Ja pole vähe emasid, kes on lootnud oma lapse pöördumisse, on aga kogenud seda alles igavikus. Kuid Jeesus Kristus on üles tõusnud, ta on tõesti üles tõusnud, paljud meie seast on seda ühel või teisel moel kogenud ja seda ülestõusmist kuulutame rõõmuga kõikidele, kellega kokku puutume. Elagu ka Sinus see ülestõusmisrõõm ja kandku kõigis Sinu tegemistes head vilja.

Aamen.