Õp Peeter Kalduri jutlus 8.05

Jutlus ülestõusmisaja 4. pühapäeval, Jubilate, 8. mail 2022. a.

Apostel kirjutab: Seepärast ka Jeesus, et enese vere läbi pühitseda rahvast, on kannatanud väljaspool väravat. Mingem siis tema juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust. Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast. Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja. Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!

     Heebr 13, 12 – 16

Armsad kirikulised! Apostel lähtub sellest, mida me tänapäeval sageli enam väga tõsiselt ei võta – teatud asju, eriti kõike, mis on seotud veresüüga, ei või teha inimeste eluasemes, territooriumil, kus elavad teised inimesed. Veel paarsada aastat tagasi ei tohtinud timukad elada külas või asulas koos teiste inimestega, hukkamiskohad olid väljapool inimeste eluasemeid, ühe sõnaga surm ja veresüü eemaldati kaugemale igapäevasest elust ja väga sageli tavaline lihtne inimene ei puutunud sellega kokku. Koguni haiglad, kus ikka juhtus surma, viidi asula äärde. Inimesed ei tahtnud kokku puutuda sellega, mis inimestele meenutas meie elu kaduvust. Me võime seda nimetada ebausklikuks suhtumiseks, aga tegelikult on ju halb hoopis tänapäevane suhtumine, kus surm on paljude jaoks muutunud millekski igapäevaseks ja ei võeta enam tõsiselt Jumala andi elu ega selle lõppu surma, mille võib kaasa tuua ainult Jumal ja mis ei ole inimeste otsustada. Olulisel moel aitab sellele kaasa raadio ja eriti televisioon, kus sageli lähtutakse põhimõttest: Näidata tuleb seda, mis müüb. Eks üheks põhjuseks kergekäelisse suhtumisse surmasse on eelmisel sajandil toimunud kaks maailmasõda, mis tõi kaasa kümnete miljonite inimeste surma ja mis ei toimunud sageli mitte lahinguväljadel, vaid külades ja eluasemetes ja puudutas ka naisi ja lapsi. See muutis paljud inimesed kalestnuks ja arvamaks nagu pole surmas, Jumala poolt antud elu lõpus midagi erilist. Ja ka praegu Ukrainas toimuv vennatapu sõjasse, kus on juba hukkunud kümneid tuhandeid inimesi, suhtumine on leebe ja mingil moel toob see kaasa sõja aina julmemaks muutumise ning ligimese armastuse asemele kaleduse ja ükskõiksuse ning hoolimatuse asetumine. Tänapäeval ei suuda vist mitte keegi, kindlasti mitte selle maailma võimukandjad, mõtelda selle peale, et iga elu võtmine, ükskõik kas selleks tingimuste loomine, tapva tehnika valmistamine ning selle kasutamine, poliitiliste vastuolude õhutamine või oma kätega tapmine, on Jumala käsust üle astumine ja tähendab Jumala kohtu ette astumist. Aga neid süüdlasi on kümneid ja sadu tuhandeid ja seetõttu tuleb küsida kas ja kui palju on nende hulgas neid, kes meelt parandavad, oma elu kohandavad mitte kättemaksuks, vaid andestuseks ja suudavad ühineda Jeesuse ristiohvriga meie eest ja vastu võtta andestust Jeesuse ülestõusmise kaudu surnuist. Kas tänapäeval me saamegi öelda või vähemalt mõelda, et Jeesus on kannatanud väljapool väravat, see tähendab kuskil väljapool igapäevase elu toimumiseks vajalikku ruumi? Kas pole mitte hoopis vastupidi: igapäevase elu lõpetamine, s.t. Jeesuse ristisurm, mis on samaaegselt iga inimese hukkumine teiste inimeste tekitatud vägivalla läbi, toimub tegelikult väravate sees, s.t. meie igapäevases elus ja on seega kahekordne roim, esiteks igapäevase elu lõpetamine, mis on Jumala käsust „ära tapa“ üleastumine ja Jumala anni -elu- ära võtmine vastu Jumala tahet, ning teiseks selle tegemine avaliku elu ruumis, see tähendab seal, kus Jumala tahtmist mööda see on täiesti lubamatu. Jeesus kannatas väljapool laagri väravat, s.t. väljapool inimeste eluaset ja pühitses oma vere läbi rahvast, see tähendab meid kõiki. Apostel kutsub meid kõiki minema väljapoole inimlikku eluaset, et kanda Jeesuse teotust ja kanatust meie kõikide eest. Aga me oleme kõik juba ammu läinud väljapoole rahulikku elu; paljukest on meie hulgas neid, kes ei kuule ega näe vägivalda enda ümber, me kuuleme seda raadiost või näeme teleekraanidelt ja üha kasvav kogus inimesi kogeb seda endi elus, see tähendab – kõik toimub seespool leeri, see tähendab lause „mu kodu on mu kindlus“ on kaotanud igasuguse tähenduse, paljude jaoks ei ole olemaski kindlat kohta, ja kui vahetult alles äsja oli olemas kohti, mis tagasid näilist kindlust meie jaoks, siis nüüd iga hetkega näib neid aina vähemaks jäävat. Apostel ütleb meile väga karmilt, otsekui teades meie olukorda, mis ei kõla küll lohutavalt, aga siiski julgustavalt: „Mingem siis tema (Jeesuse) juurde väljapoole leeri, kandes tema teotust.“ Apostel ütleb seda väga selges teadmises: üksi võideldes me kaotame paratamatult varem või hiljem, aga koos temaga ka ilma kõikide inimlike kindlustusteta (väljapool leeri) kanname küll tema teotust, see tähendab inimlikku põlgust, aga võidame igavese ja kadumatu aupärja, igavese elu. Apostel ütleb väga selgelt: „Sest meil pole siin jäädavat linna, vaid me taotleme tulevast.“ Me näeme väga selgelt, et kõik selles elus kindel olevat tunduv variseb kokku ja ähvardab veel kindlamalt kokku variseda, aga tulev maailm, mis meile on valmistatud, püsib neile, kes selle vastu võtavad. Apostel kutsub meid üles: “Viigem siis tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab tema nime tunnistajate huulte vilja.“ Ja kõige lõpus ütleb seda, mida peame tegema seni kui meil selleks võimalusi on ja mitte mingil juhul väsigem ega hooletuks muutugem: „Ärge unustage teha head ja pidada osadust, sest sellistest ohvritest on Jumalal hea meel!“

Aamen.