Õp Peeter Kalduri jutlus 6.03
Jutlus Invocavit, 6. märts 2022.a.
Apostel kirjutab: Et meil nüüd on suur ülempreester Jeesus, Jumala poeg, kes on läbinud taevad, siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame! Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta. Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal! Aamen.
Hbr 4, 14-16
Apostel kutsub meid selgelt üles tugevasti kinni hoidma usust, mida tunnistame. Eks see ole selge: on ju nii, et me kõik tunnistame usku, esimest korda tegime seda siis kui meid ristiti või juhul kui olime veel väga väikesed, tegid seda meie eest meie ristivanemad, väga võimalik, et tegime seda ise oma südames kui me ei osanud veel rääkidagi, aga tõenäoliselt mõistsime meie ümber sündivat kui olime veel imikud; ise tegime seda kindlasti siis, kui leeriõnnistuse vastu võtsime; pärast seda oleme tunnistanud usku iga kord kui kirikus jumalateenistusel käime ja paljud oluliselt sagedaminigi. Nii on sellist usu tunnistamist paljudel meil olnud tuhandeid kordi. Aga kas see on kõigil nii ja kas see on alati nii olnud? Eks ole ju paljudel meie hulgast olnud kõhklusi ja kahtlusi, nad ei ole küll salanud usku, aga see on kuidagi nõrgemaks muutunud, selle maailma kiusatused on meie ette seadnud muid võimalusi, ühe sõnaga usk ei kujunda kõike meie elus ja sageli peame oluliseks muid väärtusi, mis meie ette kerkivad. Ja paraku siis oleme ka unustanud usku tunnistada. Samas just need, keda Jumal on kutsunud eakamana, on sageli palju rohkem teadlikud oma usus ning oskavad tunnistada oma usust ja oskavad ka leebemad olla nende suhtes, kes on veel väga ägedad oma usus ja usu viljades. Kõikidel meist on usk Jumala kingitus, aga paratamatult see kujuneb vastavalt meie kogemustele ja sellele, mida oleme õppinud ja kuidas sellest aru saame. Aga apostel ütleb selgelt: …siis hoidkem kinni usust, mida me tunnistame… See aga tähendab, et igaühel meist võib usk paljudes asjades erineda ja me ei tohi ükstest kunagi hukka mõista kui kellelgi meie hulgast on erinevad arusaamad usust ja sellega kaasnevatest Vaimu andidest.
Apostel ütleb ju selgesti: Sest meil pole niisugune ülempreester, kes ei suuda kaasa tunda meie nõrkustele, vaid selline, kes on olnud kõigiti kiusatud nii nagu meie, ja siiski ilma patuta! Meil ei maksa kunagi arvata, et meie usk on kõige õigem ja parem kui kellelgi teisel, vaid õppida alandlikkust ja arvestada teiste inimeste usuga ning alati teada, et see, mis meile on antud, on meie usk ja kellelgi meie kaaskristlastest võib olla pajuski erinev usk ja arusaamine Jumala tõdedest. Apostel kirjutab täie selgusega: Meie ülempreester, s.t. Jeesus Kristus on kõigiti kiusatud olnud nagu meie, s.t. temalegi on tulnud igasugused mõtted ja kavatsused. Aga kui me oleme kuulekad Jumala sõnale ja talitame selle järgi, siis tahame täita seda sõna, Jumala tahet ja ei ole kiuslikud ega enesekesksed.
Siis kõlab ka meist igaühele: Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal! Jumala sõna ei ütle meile tagasihoidlikult – Läki siis julgusega Jumala armu ette, vaid jõuliselt: läki siis julgusega Jumala AUJÄRJE ette, see tähendab, et Jumal ise kutsub meid tema aujärje ette astuma. Praegusel hetkel aitavad sündmused meie ümber meid seda oluliselt paremini mõista. Kogu Ukraina rahvas astub julgusega Jumala aujärje ette ja võitleb oma vabaduse ja enesemääramise eest ning agressorite hulgas on paljudel ärganud südametunnistus ja üha rohkem on neid, kes keelduvad sõdimast ning oma vendadele ja õdedele kallale kippumast. Apostli poolt meile tõotatud halastust vajame meie kõik ning Jumala armu meie abiks vajame igal ajal. Kõik ajad on meile parajad ajad ning Jumala armu ja abi vajame nii meie kui kõik inimesed alati, kõikides olukordades ja igas kohas. Vajalik on Jumala arm nii ohvritele kui agressoritele, ühtedele, et neid päästa, meelekindlust ja kannatlikku meelt anda ja teistele, et nad seda kutset kuuleksid ning meeleparandusele ja Jumala tahte täitmisele tuleksid. Sünnib ju niikuinii Jumala tahtmine, aga need, kes elavad oma elu Jumala tahte vastu, astuvad mingil hetkel Jumala kohtu ette. Paratamatult peab mingil hetkel Putin andma Jumala kohtu ees aru oma tegude kohta Jumala tahte vastu, kogu inimsuse vastu, kuid praegusel hetkel kannatavad süütud inimesed ja kuigi Jumala kohtu ees mõistetakse agressorid süüdi, on praegusel hetkel vajalik nende eest palvetada ning paluda nende võitu ülekohtuse agressori vastu. Usklike palvest sõltub väga palju ning Jumal kuuleb iga palvet ja kui me ei oska muud paluda, siis öelda „Sinu tahtmine sündigu“ saab meist igaüks.
Aamen.
