Õp Peeter Kalduri jutlus 31.07
Jutlus Issanda muutmise pühal, 31. juulil 2022. a.
Apostel kirjutab: Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades, vaid me oleme tema suurust näinud oma silmaga. Sest Ta sai au ja kirkust Jumalalt Isalt, kui ilmvõrratult kirkuselt kostus talle hääl „See on minu armas Poeg, temast on mul hea meel!“ – Ja seda häält me kuulsime tulevat taevast, kui olime koos temaga pühal mäel. Aamen.
2 Pt 1, 16 – 18
Armsad kirikulised! Piiblist me loeme põhiliselt inimestega seotud sündmustest ja suhteliselt vähe teoloogilisi mõttekäike. See on ka arusaadav, kuna inimesed on ikka rohkem huvitatud sündmustest, mis toimuvad meiega sarnaste inimestega või meie endiga ja igavust tekitavad filosoofilised mõttekäigud, mis sunnivad mõtlema meie jaoks kaugetele teemadele. Kuid vahetevahel peame Pühakirjast siiski lugema sündmustest, milledel on sügavam tähendus ja mis annavad seletuse Jumala tegudele inimeste juures. Me oskame vahel siiski küsida: “Miks?” ja Jumala sõna annab vastuse sellistele meie küsimustele kui me neid vastuseid tahame kuulda.
Apostel ütleb äärmiselt selgelt; „Meie Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist ei ole me teile teatanud mingeid targutavaid müüte jäljendades“ Tegelikult on see väga karmilt öeldud, eriti tänapäeva suhtes, kuna praegu on targutamist ja oma mõtete väljendamist ning nende ainuõigeks pidamist ning inimlikke arvamusi ja väljamõeldisi, s,t. müüte kohutavalt palju. Aeg on niisugune ning kaheldamatult enesekesksus ning liberaalsus annab enesest väga paju märku. Mulle meeldib väga, et apostel nimetab seda targutamiseks. See sõna ei tohiks kedagi solvata, kuid selge on see, et ilma usuta oma mõtete väljendamine polegi midagi muud kui targutamine, millel ei ole muud väärtust kui ilusad sõnad, nn. kuldsuudel ka hästi formuleeritud mõttekäigud, mis ei ole aga midagi muud kui ebatõde või tõe ümber keerutamine, kui see ei toetu kindlale usule. Usk lähtub aga selgetest Jeesuse sõnadest: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma kaasinimest kui iseennast.“ Apostel ei kirjuta nende sõnade mõistmisest, vaid ütleb selgelt ja lihtsalt: Jeesus sai au ja kirkuse ehk auhiilguse Jumalalt Isalt kui ilmvõrratult kirkuselt kostis talle hääl „See on minu armas Poeg, temast on mul hea meel“, nagu see oli juba Jeesuse ristimise puhul kõlanud: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!“ Kui Jumal on seda kaks korda ütelnud, pole meil selles mingit põhjust kahelda, aga tänapäeva inimese olemus tahab niivõrd enesekeskne olla, et mingit sõnumit väljapoolt ta vastu ei võta.
Peetrus viitab selgelt kogemusele Kirgastumismäel, kuhu Jeesus võttis kaasa vaid Peetruse, Johannese ja Jaakobuse ja kus Jeesust kirgastati, tema pale säras otsekui päike ja tema rõivad said valgeks otsekui valgus. Ning ennast ilmutasid Eelija ja Mooses ning rääkisid Jeesusega. Peetrus ja teised kaks jüngrit tundsid ennast seal väga hästi ja tahtsid sinna jääda. Kuid siis varjas neid helendav pilv ja Jumala hääl kõlas pilvest ning käskis neid kuulata Jeesust. Kui Jumal on seda ühemõtteliselt öelnud, siis tähendab see ka minu meelest käsku Jeesust kuulata, kuigi see nii selgelt ei kõla ja vahest seetõttu nii kergesti ongi loobutud kuulekusest Jumala sõnale. Küllap sellise kriitilise meele ja igas Jumala ilmutuses ja Tema sõnas kahtlemise on Jumal ise meile andnud või on see tingitud meile kingitud vabadusest, aga tuleb küsida, kas liigne vabadus ei vii meid vabaduse kuritarvitamisele ja . arvamisele, et meile on kõik lubatud. Apostel ütleb, et niisugune otsene kogemus on suurem ja kindlam prohvetlikust sõnast, mida inimesed tahavad ikka kuulda ja järgida, õigupoolest tahavad inimesed usaldada inimlikke kollektiivseid otsuseid, mida nad nimetavad prohvetlikuks otsuseks, mis on kellegi autoriteetse inimese väljendatud, mitte aga Jumala sõna, mida on Ta ise meile avaldanud ja mõnikord räägib meie kollektiivse, demokraatlikult otsustatud arvamuse vastu.
Aamen.
