Õp Peeter Kalduri jutlus 29.05

Jutlus ülestõusmisaja 7. pühapäeval, Exaudi, 29. mail 2022. a.

Apostel kirjutab: Niisiis, armsad, me oleme küll võlglased, kuid mitte oma loomusele, et peaksime loomuse järgi elama. Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate. Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame Abba! Isa!“ Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse. Aamen.

Rm 8, 12 – 17

Armsad kirikulised! Apostel alustab kõneledes meie loomusest, see tähendab isekusest ja mitte Jumala tahte ega kaasinimese vajadusest juhindumisest, vaid oma tahtega arvestamisest. Ta ütleb selle kohta väga karmilt, aga õiglaselt: „kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete“ See ei ole loomulik surm, sest loomulikku surma me kõik peame niikuinii surema, vaid siin kõneleb apostel vaimsest surmast, ja selle eelduseks on elamine oma loomuse järele, nii nagu me tahame, isekalt, arvestades ainult iseendaga ja loobudes täielikult Jumala tahte järgimisest ja vastavalt Tema sõnale oma elu kujundamisest. Tegelikult me kõik elame enamasti just nii, isekalt, st oma loomuse järgi, ja ainult mingitel hetkedel kujundame oma elu Jumala tahte järgi. Ja kui see nii on, kui me meelt ei paranda, ei ela patukahetsuses või vähemalt teatud hetkedel ei käitu vastavalt Jumala tahtele, siis ootab meid ees vaimne surm. Taotleda tuleb aga seda, vähemalt võimaldada seda, et me vahelgi laseme Jumala Vaimul ennast juhtida. See ei ole sugugi lihtne, oma tahe ehk oma loomus petab meid ära, sunnib meid käituma oma loomuse järele, ning vaid Jumala Sõna tõsiselt võtmine, Jumala sõna järgi elamine aitab meil oma loomusest, inimlikest soovidest lahti ütelda ning Jumala tahte, Tema soovide järgi järgi toimida. See tundub äga raske olevat, kuid neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks. Igaüks, kes kunagi kedagi või midagi on armastanud või armastab, teab väga hästi, et armastades kõik hoiakud muutuvad ning inimene on võimeline tegudeks ja suhtumiseks, mida ta varem endale ette kujutadagi ei osanud, ammugi mitte teha.

Apostel kirjutab: Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed. Aga seda me ju tahame – Jumala lapsed olla, ja kui me natukenegi oleme loobunud oma isekusest, siis tahame lasta end juhtida Jumala Vaimust. Aga kust me teame, et see on Jumala Vaim, äkki see on hoopis eksitaja vaim? Kuid armulaud, Püha Õhtusöömaaeg annab meile kindla teadmise, mis on Jumala Vaimu juhtimine ning annab meile jõudu Jumala juhtimise järgi käia. Apostel ütleb selgelt: „Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu“ ning „Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad“ Jumala pärija olla ei tähenda, nagu peaksime Jumala asemel tegema kõik, mida Ta on meie jaoks senini teinud, asetuma Jumala asemel Tema kohale, vaid seda, et me suudame kõike teha, seega oleme täiel määral Jumala lapsed ja seega ka pärijad. Kuid Jumala täieõiguslik laps olla tähendab ka kohutavalt suurt vastutust ja pole midagi imestada, et paljud meie hulgast kardavad seda vastutust ning pigem põgenevad sellise vastutuse eest. See kehtib ka inimlikes suhetes, et juurde tulnud õigustega kaasnevad ka juurde tulnud kohustused ja kaugeltki mitte kõik ei suuda või ei julge neid kohustusi enese peale võtta. Apostel ütleb selgelt: te ei pea kartma neid kohustusi, ammugi mitte nende eest põgenema, vaid julgelt ja arukalt need enese peale võtma. Kõik ülesanded, mida Jumal meile peale paneb, neid suudame me täita ka siis kui see algul tudub üle jõu käivat, sest Jumal ise annab jõu, mõistuse ja tahte seda teha. Me kõik oleme Jumala lapsed, ja arvata, nagu Jumal ei annaks meile jõudu ja suutlikkust Tema tahet täita, on kas argus või ülbus. Jumal teab meist paremini, milleks oleme suutelised ning Jumala poolt antud ülesandeid tuleb täita. Seda ma suudame, julgust on vaja. Ja kui apostel lõpetades ütleb: „Me oleme nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos Kristusega kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse“, siis ei tähenda see, et me peaksime kannatust kartma, Jumala laste osa võib ju sageli olla kannatus, vaid tuleb kindel olla selles, et kõik lõpeb kirgastumisega, Jumala auhiilguse pärimisega, mis on tõotatud kõigile Jumala lastele. Apostel lõpetabki rõõmsa tõotusega, mille eelduseks on juba korduvalt öeldud Jumala heaks lapseks olemine ja hea lapse kombel Jumala tahte otsimine ning selle täitmine.

Aamen.