Õp Peeter Kalduri jutlus 27.02 – EELK Jõhvi Mihkli kogudus

Jutlus Esto mihi, 27. veebr 2022.a.

Apostel kirjutab: Ja ma näitan teile veel ülevama tee. Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siia poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ei saavutaks ma midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kiivas, armastus ei kelgi ega hoople. Ta ei käitu näotult, ta otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps, aga kui ma sain meheks, jätsin kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus ja armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. Aamen.

                                                                                                                                                                         1 Kor 13

Ma usun, et kõik kirikulised on kuulnud või lugenud seda vast ühte võimsamat kirjakohta Uuest Testamendist, armastuse kiituslaulu. Kuid kui palju on neid, kes on sellesse kirjakohta süvenenud, seda südamesse võtnud ja püüdnud vähemalt osaliseltki oma elus teostada. Praegusel hetkel ka meist väljapool, aga mitte kaugel meist toimuvad sündmused ja inimliku ülekohtu ja vägivalla teostumine otse kutsuvad meid mõtlema armastuse olemuse üle ja selle üle, kas me seda suurimat voorust teostame oma elus ja kõikides oma tegemistes. Pole tõenäoliselt kellelegi saladuseks Venemaa kallaletung Ukrainale, mis lähtub ühe inimese enesekesksest ja sisuliselt rumalast mõtlemisest, aga mille all kannatavad ja surevad tuhanded inimesed, keda saaks süüdistada vaid nende armastuses oma maa ja rahva vastu ning soovis iseseisvalt teostada oma riigi tulevikku ja arengut.

Apostel alustab seda kirjakohta selge ütlemisega: „Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siia poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ei saavutaks ma midagi.“ Kas saab veel selgemalt ja võimsamalt öelda, et ilma armastuseta on kõik tühine ja mõttetu. Armastus kaasinimese vastu, armastus Jumala loodud maailma vastu, armastus vabaduse vastu, armastus kõikide sündmuste vastu, mis meile osaks saavad ja meie elu üles ehitavad. Mitte ükskõikne ja hoolimatu suhtumine sellesse, mis meid ümbritseb, vaid ise kaasa löömine kõiges, milles võime ja kõige selle teostamises, kus me vastavalt oma südametunnistusele osaleda saame.

Apostel ütleb täie selgusega, et ilma armastuseta on kõik tühine, olgu inimeste ja inglite keeltega rääkimine, see tähendab kogu diplomaatia ja inimlike oskuste ja kavaluse kasutamine, olgu prohvetlik anne, see tähendab lähema või kaugema tuleviku etteteadmine ja oskus sellele vastavalt oma tegusid kujundada, kõige siin maailmas tunnetamine ja teadmine, nii et me võime kõike õigesti hinnata ja nii toimida, olgu kõikide saladuste etteteadmine, nii et ka peidetu, valguse eest varjatu on teada ja avalik, olgu võime imetegusid teha, nagu apostel ütleb, ka mägesid teisale tõsta, see tähendab tegusid teha, mis teistele tunduvad ime ja lausa võimatu olevat, lausa inimlik loobumine ja paljust inimlikult meie omana tunduvast ilma jäämine, mis näib paljudele inimestele vastumeelne olevat, isegi inimlik kannatus nagu apostel seda nimetab, oma ihu põletada andmine, nii nagu paljud pühad inimesed seda teinud on, kõigel sellel ei ole mingit tähtsust ilma armastuseta, aga koos armastusega, armastusest lähtuvalt see saavutab oma mõtte ja tähenduse, koguni senini meile võimatuna näiv olevat muutub võimalikuks.

Armastusest toob apostel esile terve rea omadusi, mis muidu tunduvad meile võimatud olevad, mida oma elus harva või üldse mitte kogeme, kuid mis kõik on võimalikud armastuses: armastus on pikameelne, ta kannatlikult ootab, tahtes küll vastu armastust kogeda, kuid teades, et see tuleb omal ajal; armastus hellitab, ilma ootamata ja küsimata vastu hellitusi, või üldse midagi vastu saamata; armastus ei ole kiivas, armukade, ta ei taha mitte saada, vaid lepib sellega, et ta tohib armastada mitte mingit tasu selle eest saamata; armastus ei kelgi ega hoople, ta tunneb sisemas rõõmu sellest et tohib armastada, on tänulik selle suure tunde saamise eest; armastus ei käitu näotult, kui kellelgi ei ole armastust või kui ta ise on kelleltki armastuse röövinud, siis aitab teist inimest, vajaduse korral lohutab teist oskuslikult, mitte parastades, vaid sõbralikkuses, olles teise kõrval, vajadusel ka kannatades ülekohut; armastus ei otsi omakasu, vaid võtab tänulikult vastu selle suure kingituse, olla armastatud, ning rõõmustab sellest, mis on, taotlemata midagi veel enamat; armastus ei ärritu, pigem talub ka praeguse aja mõistmatust ja ülekohut; tänapäeval solvutakse väga kergesti, nii põhjusega kui ka põhjuseta, kuid seal, kus valitseb armastus, pole solvumist vaid pigem selle mõistmine, et me kõik oleme ekslikud, kuna seal kus on armastus, pole kunagi pahatahtlikku hoolimatust, vaid andeksandmine, kui ongi mingit teineteise mittemõistmist; armastus ei jäta meelde paha ega ole tal rõõmu ülekohtust, siin elus on palju paha ja palju ebaõiglast ülekohut, kuid armastus ei lase sel kõigel meile liiga teha, vaid oskab ja tahab ikka andeks anda, ka siis kui see tundub ebaõiglane olevat, õigust ja õiglust me võimegi otsema jääda ja pigem leiame õiguse väänamist ning ebaõiglust, kuid armastus katab selle kõik kinni. Ja kui kõiges ei olegi juriidilises mõttes tõde, siis armastus lepib kõigega, armastus usub kõike, armastus loodab kõike ja talub kõike. Ilma armastuseta me seda kõike ei suuda, kuid armastus ei hääbu kunagi ega muutu nõrgaks ja suutmatuks.

Apostel ütleb täie kindlusega: „Ent nüüd jääb usk, lootus ja armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus.“ Armastuse sidumine usuga annab kindluse, et see on Jumala tahtmine, lootus annab kindla teadmise, et mitte miski armastuses pole ebakindel, vaid kannab meid ka siis kui inimlik teadmine või sageli ebateadmine tekitab kahtlusi, teadmatust ja ebakindlust. Armastust ei ole kunagi liiga palju, kui me oleme täidetud armastusega ja teostame seda teiste suhtes, siis muutub ka surm meie suhtes armastuseks ega surm ei ole kunagi ebaõiglane, milleks ta ei saagi olla, vaid täidab meid Jumala armastusega kõigis meie tegemistes ja võitlustes. Armastus on meie juures ka kõikides eneseohverdustes ja võitluses õiguse ning oma maa ja rahva eest.

Aamen.