Õp Peeter Kalduri jutlus 26.09.2021
JUTLUS 18. pühapäeval pärast nelipüha, 26. septembril 2021
Variserid ja kirjatundjad küsisid Jeesuselt: „Miks sinu jüngrid ei käi esivanemate pärimuse järgi, vaid võtavad leiba pühitsemata kätega?“ Aga Jeesus ütles neile: „Kui hästi on teist, silmakirjatsejatest, ennustanud Jesaja, nõnda nagu on kirjutatud: See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi! Te jätate kõrvale Jumala käsu ja peate inimeste pärimust.“ Ja Jeesus ütles neile: „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust! Mooses ütles ju: Austa oma isa ja ema! ja Kes oma isa või ema sajatab, see peab surema! Teie aga ütlete: Kui inimene ütleb oma isale või emale: Mis sul iganes oleks minu käest saada, on korban, see tähendab templile pühendatud ohvriand, siis ei lase teie teda enam midagi teha isa või ema heaks, muutes Jumala sõna kehtetuks oma pärimusega, mille te olete pärinud. Ja te teete palju niisugust.“
Mk 7, 5-13
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Kõikidel aegadel on olnud inimlikku kombeid ja harjumusi, perekondlikke pärimusi, midagi, mis on oma esivanematelt üle võetud, ja mida peetakse tähtsamaks kui Jumala sõna, kuigi seda tavaliselt ei öelda, ja mida täidetakse ka siis kui see on vastuolus Jumala sõnaga. Siis öeldakse tavaliselt, et Jumala sõna on valesti edasi antud või on tegemist mingi eksituse või valesti mõistmisega, aga lõppkokkuvõttes osutub täidetuks inimlik sõna, mitte Jumala tahe. Tihtipeale on see inimlik sõna väga hea ja tundub olevat armastava Jumala tahe, aga meie inimestena mõtleme väga lühikeses perspektiivis ega ei tahagi mõtelda selle peale, et meie ees seisab terve igavik ja võib olla on hea just see, mis praegu tundub paha olevat.
Neljas käsk Jumala kümnest käsust ütleb ju: „Austa oma isa ja ema, et Sinu käsi hästi käib ning et su elupäevi pikendataks sellel maal, mille Issand, su Jumal, sulle annab“ ning neljandat käsu kordab Pühakiri sagedasti. See tähendab, et see on rõhutatult täitmiseks ning mingid inimlikud arvamised, ümbersõnastamised ega ajastu muutumised ja muude väärtuste kõrgele tõstmised ei saa seda tühjaks teha.
Aga nii nagu kõiki Jumala käske, nõnda ei täideta tänapäeval ka neljandat käsku. Kui Uue Testamendi ajastul sellele otsiti ja leiti religioosseid põhjendusi, siis tänapäeval on need põhjendused inimkesksed või ei ole üldse mingeid põhjendusi. Aga oma vanemate eest hoolitsemisega on lood halvad ja jutlus ei suuda midagi muuta. Seda lihtsalt ei kuulata ja kui seda tehaksegi, siis ei täideta. Kui Jeesuse käest küsitakse: „Miks sinu jüngrid võtavad leiba pühitsemata käega?“ siis võiks küsida: Kui paljud tänapäeva inimesed loevad söögipalvet? Ja eriti: Kui palju on neid, kes söögi lõpetades kasvõi mõttes tänavad Jumalat tema heldete andide eest? Jeesuse ajal võis ta veel ütelda prohvet Jesaja sõnadega: „See rahvas austab mind huultega, nende süda on aga minust kaugel. Ilmaaegu nad teenivad mind, õpetades õpetusena inimeste käskimisi! Te jätate kõrvale Jumala käsu ja peate inimeste pärimust.“ Kas sellest tänapäeval arugi saadakse? Jeesus ütleb omal ajal: „Kui osavasti te teete Jumala käsu tühjaks, et aga kindlustada oma pärimust!“ Praegusel ajal pole vajagi Jumala käsku tühjaks teha, paraku enamik inimesi ei pööra sellele kahjuks mingit tähelepanu. Kutsun sind üles, armas kuulaja või nende sõnade lugeja, Jumala sõna kuulama, tähele panema ja igati järgima, mitte Jumala käsku tühjaks tegema, vaid seda kõigiti täitma.
Aamen.
