Õp Peeter Kalduri jutlus 24.04

Jutlus Qasimodogeniti, 24.aprill 2022.a.

Apostel Johannes kirjutab: Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg! Tema on see, kes tuli vee ja verega – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde. Jah, tunnistajaid on kolm, Vaim, vesi ja veri, ja need kolm on üks. Kui me võtame vastu inimeste tunnistuse, siis Jumala tunnistus on suurem, sest see on Jumala tunnistus, et ta on andnud tunnistuse oma Poja kohta. Kes usub Jumala Pojasse, sellel on see tunnistus olemas enese sees. Kes ei usu Jumalat, see on teinud tema valelikuks, sest ta pole uskunud tunnistust, mille Jumal on andnud oma Poja kohta. Ja see tunnistus on: Jumal on andnud meile igavese elu ja see elu on tema Pojas. Kellel on Poeg, sellel on elu; kellel ei ole Jumala Poega, sellel pole elu.

                                                                                                          1 Joh 5, 4 – 12

Apostel Johannese sõnad lähtuvad selgelt tema usust ja kindlast veendumusest, ta lihtsalt täpsustab seda, mida ta kindlalt usub ja täie enesestmõistetavusega ei püüa mingil moel seda usku põhjendada. Nii nagu apostel Toomas pärast kohtumist Ülestõusnud Issandaga ei vajanud enam mingeid põhjendusi ega veenmist, vaid oli ühe hetkega veendunud ning kohe täie enesestmõistetavusega ütles: „Minu Issand ja minu Jumal!“ Usuga ongi nii: mingil hetkel see tuleb ja siis ei vaja see mingit põhjendamist ega kavalate inimlike mõttekäikudega veenmist. See lihtsalt on kuna see on Jumala and ja seda ei saa inimlike mõttekäikudega ära võtta ega teistsuguseks muuta, vaid ta lihtsalt kasvab oma reeglite kohaselt ja kannab oma sisemise ettenägevuse kohaselt vilju, mida ei saa ega ei tohi üritadagi kuidagi muuta, vaid tuleb tänulikult vastu võtta, kuigi kaasinimene ei pruugi neid alati samamoodi uskuda, mõista ega tunnustada. Igal inimesel on usus midagi erinevat ja tuleb püüda seda mõista, igal juhul tuleb tunnustada.

Nii ka apostel Johannes ei püüa kedagi veenda ega midagi põhjenda, vaid oma aastakümnete jooksul kujunenud ning kasvanud usust lähtudes ütleb mõningaid lihtsaid asju: Kellel on Jumala Poeg ja usk Tema ülestõusmisse, sellel on elu, mõtestatud ja igavikku ulatuv elu ning see ei vaja mingeid põhjendusi, vaid seda võib ja tulebki tänuliku meelega vastu võtta. Kurva meelega ütleb apostel ka: „Kellel pole Jumala Poega, sellel ei ole ka elu“, kurva meelega, sest keegi ei saa Jumala Poga enesele sobivalt välja mõelda, vaid see usk on Jumala and, mida saab vaid kas usus vastu võtta või uskmatuses eemale lükata. Usk on Jumala and, meie mõttelaadist ja elukogemustest lähtudes kas keeruline ja komplitseeritud, või väga lihtne, kõlab vaid klõps meie sees ning kogu maailm koheselt muutub ja algab edaspidinegi muutumine. Me ei pea enne selle klõpsu kõlamist olema inimlike kätte õpitud reeglite kohaselt head või halvad, Jumal ise teab, kas ja kuidas Ta meid kujundab ning mis senini elatud elus on hea või halb ning mida ja kuidas me peame muutma. Olles usu vastu võtnud, kujundab Jumal ise meie elu ja kõiki tegusid, mis ei tähenda, et me oleme paugu pealt ingliteks muutunud, kaugel sellest ja eksida võime ka edaspidi, kuid me oleme võimelised meelt parandama ning elada pidevas meeleparanduses ja teeme seda heameelega ning teame, et ülimaks hüveks meie heaks on Jumala tahte täitumine meie juures ja meie tegudes, ükskõik kui kaua see aega võtab. Siinkohal meenus mulle Tammsaare Põrgupõhja Uus Vanapagan, kus Jürka püüab siin maa peal meelt parandada, aga tal ei õnnestu see, vahest mitte alati omal süül, aga see tähendab uuele ringile minekut.

Apostel ütleb selgelt: „Igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.“ Me tahame sageli kohe kõike kätte saada. Aga enamasti Jumala maailmas võtab see kõik kaua aega. Nagu sõjas ühe lahingu tulemus ei tähenda kaugeltki mitte sõja tulemust. Ainult et Jumala poolt peetavas sõjas meie, inimeste heaks on nähtavate tulemuste saavutamine väljapool meie inimlikku nägemist kuid usk Jumala tõotust mööda võidab ära maailma Jumala seatud ajal. Aga Jumal on kannatlik ja püüab päästa kõiki inimesi. „Kes on, kes võidab ära maailma? Eks see, kes usub, et Jeesus on Jumala Poeg!“ Võib-olla  selles kaua kestvas võitluses Jumala ja jumalavastaste vägede vahel ongi üheks põhjuseks, miks Jumal ei vali oma võitluskaaslasteks kõiki, kes meile inimlikult näivad selleks sobivad olevat, on just see aeg, mis kestab kaua ning ulatub igavikku ja kus saavutatud võidud ei viita mitte kiirele sõja lõpule. Tema on see, kes tuli vee ja verega – Jeesus Kristus. Ta ei tulnud üksnes veega, vaid vee ja verega ja Vaim on selle tunnistajaks, sest Vaim on tõde. Jah, tunnistajaid on kolm, Vaim, vesi ja veri, ja need kolm on üks. Jumala Püha Vaim tegutseb meie sees, me kuuleme Tema häält, kui tahame seda kuulata ega sulge oma kõrvu; vesi on ristimisvesi, mille kaudu saame Jumala lasteks ja mis toimib kuni meie maise elu lõpuni ning igavikku; ja veri on Kristuse ihu ja veri pühas altarisakramendis ning selle seadmine ja kinnitamine ristiohvris meie kõikide heaks. Kristliku elu tunnistajateks on need kolm ja neid usinasti kasutades oma elus muutume sammhaaval Jumalale meelepärasemaks ja väärikamaks oma elus.

Aamen.