Õp Peeter Kalduri jutlus 22.05

Jutlus ülestõusmisaja 6. pühapäeval, Rogate, 22. mail 2022. a.

Apostel kirjutab: Sellepärast ma põlvitan Isa ees, kelle käest iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime, et Ta teile oma kirkuse rikkust mööda annaks väge saada Tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest, et Kristus usu kaudu elaks teie südameis ning te oleksite juurdunud ja kinnitatud armastuses, et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse, et te oleksite täidetud Jumala kogu täiusega. Aga Jumalale, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda, temale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni! Aamen.

Ef 3, 14 – 21

Armsad kirikulised! Apostel ütleb päris alguses: „iga suguvõsa taevas ja maa peal saab nime Jumal Isa käest“ Õigupoolest on iga suguvõsa ja iga rahvas oma nime päris alguses, sellest hetkest, kui me enda olemasolu rahvana teadvustame, juba Jumala käest saanud. Praegusel ajal me ei pööra sellele suuresti tähelepanu, kuigi me kõneleme sellest kui väärikast andest siiski suhteliselt palju. Kolmkümmend aastat tagasi me laulsime täie teadlikkuse ja uhkusega „eestlane olen ja eestlaseks jään kui mind eestlaseks loodi, eestlane olla on uhke ja hea, vabalt vaarisa moodi“ Kuigi me võib-olla niipalju seda praegu ei rõhuta, oleme ometi teadlikud oma rahvuslikust kuuluvusest ning peame seda väga tähtsaks. Kui 200 aastat tagasi nimetasid eestlased ennast „maarahvas“, siis oli see veel uhkem enese teadvustamine ja väga teadlik selle mõistmine, et ka meie rahvas on nii nagu iga suguvõsa taevas ja maa peal saanud oma nime Jumala käest. Minu meelest ei ole oluline mitte nõukogude aja monumentidega võitlemine, vaid selle teadvustamine, et see maa on eestlaste maa ja igaüks, kes sellel maal tahab elada, peab lähtuma nendest väärtustest ja sellega arvestama, kuidas mõtlevad ja mida armastavad selle maa põliselanikud. Nende väärtuste omaksvõtmisel annab Jumal meile väge oma kirkuse rikkust mööda ja teeb tema Vaimu läbi tugevaks seesmise inimese poolest. Seega ei ole usk mitte ainult hoiaku ja mentaliteedi küsimus, vaid ka selle väärtustamine ja tugevdamine, mis teeb meid uhkusega selle väärika nime kandjateks, eestlasteks. Ajalugu on paisanud meie hulka teistsuguse mentaliteedi kandjaid ja kuigi hoiakute muutmine pole kerge ja nõuab kaua aega, toimub see ometi ja tuleb järk-järgult muuta inimesi, kes veel aastakümneid kannavad endas nõukogude mentaliteeti ja sageli ei oska ega tahagi teisiti mõtelda. Arvata, et 30 aastaga on võimalik muuta inimest, keda 50 või 80 aastat on õpetatud mõtlema teisiti, on väga naiivne, aga kui me tahame, et meie lapselapsed ja meie keskel elavate inimeste lapsed ning lapselapsed omandavad jumalakeskse, seega ka rahva keskse mõtlemise ja ka need rahvad, keda on paisatud meie keskele, saaksid nime, mis muudab neid meiega samasuguseks, siis tuleb kannatlikult tööd teha selle heaks.

Apostel ütleb: „et te suudaksite koos kõigi pühadega tunnetada, milline on armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus, ning ära tunda Kristuse armastust, mis ületab iga tunnetuse“, siis tuleb seda taotleda ja Jumalalt vastu võtta sellist armastust ning olla, nagu apostel kirjutab, täidetud Jumala kogu täiusega. Ka inimene, kes ei ole veel tajunud täielikult ega ole täiel määral vastu võtnud Jumala armastust, igatseb selle järele, ja kes ei tahaks, nagu apostel ütleb, vastu võtta Jumala armu, kes meis tegutseva väega võib korda saata palju rohkem, kui oskame paluda või isegi mõelda. Apostel ütleb „kui oskame paluda või isegi mõelda“, aga kas pole sageli õigem öelda „kui julgeme paluda või isegi mõelda“.  Sageli näeb ka nende inimeste juures, kes avalikult ütlevad, et nad ei usu, kuidas neis ometi on ometi aukartus mingi neist väljapool asuva jõu ees ja nad hoiduvad seda jõudu pilkamast. Aga see ongi usk ja paljud ei julge seda usku pilgata, kuid kuna me oleme saanud nõukogude ajal kasvatuse nagu oleks usk midagi häbiväärset või koguni argus, mida me ju ometi ei taha omaks võtta, seepärast väldime selle tunnistamist. Selletõttu sageli häbenetakse oma usku ning välditakse sellest rääkimist, koguni öeldakse „ega ma mõni usklik ei ole“. Kuid usk on jõud meie sees ja selle olemasolu võime rõõmuga tunnistada, nagu apostel ütleb „Jumalale olgu kirkus koguduses ja Kristuses Jeesuses igavesest ajast igavesti kõigi sugupõlvedeni!“ „Kõigi sugupõlvedeni“ tähendab, et igal ajal ja ka meie ajastul, kuigi me arvame ennast teadvat rohkem kui meile eelnevad põlvkonnad. Mõnes asjas on see kindlasti õige, kõiges selles, mida me nimetame täppisteaduseks, teame kindlasti rohkem kui eelnevad sugupõlved, aga Jumala tunnetamises ja paljus, mida nimetame humanitaarteadusteks teame oluliselt vähem kui eelnevad põlvkonnad. Ega see paljudele ei meeldi, kuid rohkem teadmisi, see tähendab ka rohkem usku omandada, ei ole kellelegi keelatud. Kuid aus olla peaks kuuluma inimliku väärikuse juurde ja just seda ma soovin kõikidele kuulajatele ja lugejatele.

Aamen.