Õp Peeter Kalduri jutlus 20.02

Jutlus Sexagesima pühapäeval, 2. pühapäev enne paastuaega, 20. veebruaril 2022.a.

Paulus nägi öösel nägemuse: üks Makedoonia mees seisis ja palus teda: „Tule meie juurde Makedooniasse ja aita meid!“ Kui ta oli selle nägemuse näinud, püüdsime kohe minna Makedooniasse, olles veendunud, et Issand on meid kutsunud neile evangeeliumi kuulutama. Siis me purjetasime Troasest välja ja tulime otseteed Samotraakesse, järgmisel päeval aga Neapolisse ja sealt Filippisse, mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas, Rooma koloonia. Selles linnas me viibisime mõned päevad. Ja hingamispäeval me läksime linnaväravast välja jõe äärde, kus me arvasime olevat palvepaiga. Me istusime maha ja rääkisime kokkutulnud naistega. Ka üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi, purpurimüüja Tüatiira linnast, kuulas ning Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis. Aga kui Lüüdia ja ta pere oli ristitud, palus ta meid: „Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen ustav Issandale!“ Ja ta käis meile peale.

Ap 16, 9 – 15

Unenäod ja nägemused võivad olla kahte tüüpi: ühed ei tähenda midagi muud kui tulenevad meie tegemistest päeva jooksul ja mõnikord tuletavad meelde meie eksimusi lõppenud päeval ja aitavad meil oma elu paremini elada, sageli me neid ei mäletagi hommikul ärgates; aga teine tüüp on prohvetlikud unenäod, mis seisavad väga hästi meeles, sunnivad meid tegutsema ja mõtlema oma kohustustele, mõnikord nad lausa on piinarikkad kuni me ei ole vajalikku teinud. Pauluse unenägu või nägemus oli just seda tüüpi ja selletõttu ei tekkinud tema kaaslastel mingeid küsimusi Väike-Aasiast Euroopasse siirdumisel, kuigi seda kavatsust neil algul ei olnud, aga nüüd tekkis selge veendumus. Paulus ei peatunud teepealsetes väikelinnades ehk külades vaid alles Filippis, „mis on tähtsaim linn tolles Makedoonia osas“. Ühte asja teadis Paulus kindlasti: selles linnas ei ole juutide või juutluse üle võtnud inimeste palvekoda. Aga mingi koht peab olema, kuhu tulevad hingamispäeval need inimesed, kes on juudid või juutluse vastu võtnud. Ja ka siin oli Paulus kindel: see koht on jõe ääres, mille kohta apostlil on selge sisemine veendumus ja mida täiel määral ka aktsepteerivad tema kaaslased. Nagu selgub, Paulusel ongi õigus. Nad ei tundnud Filippis mitte kedagi, aga nagu see sageli juhtub, tulid nad õigel ajal õigesse kohta. On tihti nii, et otsekui mingi jõud juhib sind nii, et sa justkui iseenesest lähed õigel ajal õigesse kohta. Usaldada Jumalat tasub alati.

Apostel Paulus ja tema kaaslased räägivad kokkutulnud naistega. Väga tihti ongi nii, et just naised on huvilised ja igal juhul vastuvõtlikumad kui mehed. Pühakirjast võib selgelt aru saada, et Paulust kuulas kas nüüd just palju, aga igal juhul rohkem kui üks inimene, kuid just „üks jumalakartlik naine, Lüüdia nimi … kuulas ning Issand avas tema südame, nii et ta pani tähele, mida Paulus rääkis“. See on väga sageli, ja sugugi mitte ainult Jumala Sõna osas, et mingisugused sõnad, või mõttekäigud või väljendused pälvivad rohkem tähelepanu, otsekui haaravad ja sunnivad teistmoodi mõtlema ning mõnikord võivad koguni muuta kogu elukäiku. Selleks ei pea tingimata „kuldsuu“ olema, vaid otsekui oled vajutanud justnagu teatud nupule ja teatud protsess otsekui käivitub. Pauluse sõnad ei puudutanud paljusid kohaolijaid, kuid Lüüdia ja tema pere võtsid need vastu. Kes ja kui suur oli see pere, ei ole meile öeldud, kuid kuna Lüüdia oli purpurimüüja Tüatiira linnast, pidi ta olema jõukas ja hästi tuntud inimene, kuna tema abikaasast ei ole juttu, siis on võimalik, et seda ei olnud, aga teenijatüdrukud, meessoost teenijad, võimalik, et ka lapsed, moodustasid kokku vahest kümmekond inimest ja kui Lüüdia laskis ennast ristida, siis täiesti enesestmõistetavalt tegid seda ka teised. Sel ajal niisugust tänapäevast isemõtlemist ja demokraatiat ei tuntud, vaid perenaise eeskuju järgiti isegi siis kui mõnes küsimuses sisemiselt oldigi kahtlevad. Tekkis ju paarikümne aastaga Rooma kogudus, mille täpset suurust me ei tea, kuid mille liikmed olid valmis märtrisurma minema, kuid märtrisurmaks ei olda valmis ilma kindla ja tugeva usuta, nii et võimukandjadki, kes ei olnud ise seda usku omaks võtnud, kartsid seda näiliselt ootamatult esile kerkinud uut liikumist.

Kui Lüüdia oli ristitud, siis oli ootamatult tekkinud temas senitundmatu hoiak, alandlikult palus ta: “Tulge minu kotta ja jääge sinna, kui te arvate, et ma olen ustav Issandale!“ Suure majapidamise omanik, kelle senine suhtumine seisnes pigem käskude andmises ja teadmises, et neid vastu vaidlemata täidetakse, oli muutunud alandlikult paluvaks inimeseks. Põhjus oli väga lihtne: arusaamine, et ta puutus kokku väega, mis ületab kõik inimliku, väega, millega ka meie kokku puutume jumalateenistuse käigus, Jumala Sõna kuuldes ja eriti Püha Õhtusöömaaega vastu võttes; see arusaamine muutis kõiki tema hoiakuid. Siin ei ole mingit tegemist demokraatiaga, inimlikult kõikide asjade üle otsustamisega, millest meil tänapäeval on nii raske eralduda, vaid Jumala Sõnale kuuletumisega. Tänapäeva demokraatiale vastandub lugu sellest, kuidas Jeesus tervendab jumaliku autoriteediga: „Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!“ Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?“ Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!“, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!“, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!“, siis ta teeb.“ Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles: „Tõesti ma ütlen, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!“ Ja Jeesus ütles väeülemale“ „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle.“ Ja tema teener paranes selsamal tunnil.“

See on ilmselge jumalik teokraatia, siin ei ole mingit tänapäevale omast demokraatiat, vaid jumalik autokraatia. Täpselt samasugune on lugu apostel Paulusest ja purpurimüüjast Lüüdiast. Jumala vägi muudab selle hetkeni nii omast ja enesestmõistetavat inimlikku hoiakut, Lüüdia muutub Jumala sõna ja ristimise läbi teistsuguseks inimeseks.

Aamen.