Õp Peeter Kalduri jutlus 17. oktoobril

Jeesus ütleb: Tõesti ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad kui nõnda ka teete. Ma ei ütle seda teie kõikide kohta. Mina tean, keda ma olen valinud. Kuid Kiri peab minema täide: „See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.“ Ma ütlen teile seda juba praegu, enne kui see sünnib, et usuksite. Et mina olen see. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.

Joh 13, 16 – 20

Armsad õed ja vennad Kristuses!

Jeesuse sõnad Tema jüngritele lähtuvad sellest, et ligi kolme aasta jooksul toimunud ühise rändamise käigus Jeesusel koos oma jüngritega, on jüngritel tekkinud kindel usaldus Jeesuse vastu, kuigi kaugeltki mitte kõike, mida Jeesus on neile öelnud, ei usaldata või isegi ei mõisteta. Usaldatakse teadmises, et kord tuleb aeg, mil Jeesus oma sõnu selgitab ja need mõistetavaks muutuvad. Pigem on seoses iseteadvuse kasvuga, tõusnud ka julgus Jeesusele vastu vaielda, mis on täiesti arusaadav inimeste juures, kes on lahti rebitud oma harjumuspärasest keskkonnast ja kes tunnevad ennast ülendatuna ja mingil moel isegi üleolevana, võrreldes enda jaoks juba kauge minevikuga, mil osa neist olid tavalised kalurid, ilma mingite kaugemale ulatuvate mõteteta. Nüüd nad täpselt ei tea isegi seda, mis neil ees seisab, aga see ei takista vähemalt verbaalselt võitlemast paremate ja auväärsemate kohtade pärast taevariigis, kusjuures sedagi ei kujutata endale ette, kas üldse ja kui, siis missugused kohad taevariigis neid ees ootavad.

Jeesuse ajal, erinevalt kaasajast oli täiesti loomulik mõtlemine, mida Jeesus väljendab sõnadega: Tõesti ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad kui nõnda ka teete. Tänapäeval puudub või on väga puudulik hierarhiline mõtlemine. Sageli ei austata hallpead ega kummardata kulupead, ei arvestata sellega, et ühiskonnas on erinevatel inimestel erinev positsioon ja sellest tulenevad erinevad õigused. Kuigi olen seda juba korduvalt öelnud, on kõige selle põhjuseks demokraatlik mõtlemine ja laialt levinud eksiarvamus, justkui oleks inimesed kõik võrdsed ja samaväärsed ning suutmatus mõtelda ja inimesi väärtustada erinevatena, erinevaid andeid ja väärtusi omavatena. Sageli on põhjuseks see, et me ei taha või isegi ei suuda teist inimest pidada endast targemaks ja andekamaks, eriti veel endast paremaks. Me tahame teist inimest pidada endast rumalamaks või saamatumaks või kui see ei õnnestu, siis vähemalt endaga samaväärseks. Aga see ongi kaasaja suurim õnnetus – demokraatia ja sellest tulenev liberaalsus.

Jeesus ei püüa kunagi ennast nimetada teistest paremaks või targemaks, pigem läheb ta ristisurma, kui ta oma ühiskonnast kõrvale lükatakse, kuid nagu ta ise ütleb: Kiri peab minema täide: „See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.“ Ma ütlen teile seda juba praegu, enne kui see sünnib, et usuksite, et Mina olen see. See, mis sündima peab, on Jeesuse reetmine, äraandmine ja mahamüümine ühe tema jüngri, võib-olla kõige andekama jüngri poolt ning ristilöömine ja surm ristil. Aga teades ette, mis temaga juhtuma peab ning olles selleks valmis, ometi ütleb ta meile kõigile: Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud. Aastasadade vältel on ikka teostunud see Jeesuse sõna, kord on selle sõna vastuvõtjaid rohkem, kord vähem, aga kunagi pole olnud aega, et neid ei ole ja võrreldes Jeesuse maapealse elu ajal kuulutatuga on selle sõna mõistjaid oluliselt rohkem. Ning selle olulise mõistmine, et see ei ole inimlik sõna, vaid Jumala Sõna, mis on meieni jõudnud Jumala Poja Jeesuse Kristuse kaudu, on meie keskel kasvanud ja enesest mõistetavaks muutunud.

Aamen.