Õp Peeter Kalduri jutlus 10.07
Jutlus 5. p Nelipüha, 10. juulil 2022. a.
Apostel kirjutab: Keegi meist ei ela ju iseenesele ja keegi ei sure iseenesele, sest kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt. Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand. Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna üle? Või sina, miks sa paned oma venda halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette, nagu on kirjutatud: „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale!“ Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma. Aamen. Rm 14, 7 – 12
Armsad kirikulised! Paljud meie hulgast mõtlevad ja otsustavad ainult iseendale ja seega elavad ainult iseenda vajaduste järgi ning vastavalt sellele, millised mured või rõõmud meile osaks saavad. Küllap see on tänapäeval loomulik, kuigi kahjulik, ning vastavalt isekale, tänapäevasele enesekesksele mõtlemisele see ei saagi teistmoodi olla. Ka ristiinimeste juures on see niimoodi ja võime seda hukka mõista, kuid midagi muuta on võimatu. Isegi tõeliselt pühad inimesed mõtlevad oma vajadustele, ainult et iseenda vajaduste täitmisele eelneb alati palve ja kunagi ei võeta vastu otsused, mis teistele kurja teevad. Nii peab see olema kõikide kristlaste juures. Aga tänapäeval peab selleks tõeliselt pühak olema, et midagi teisele inimesele ütelda. Sest nii palju on põhjuseta solvumist, väikseimgi sõna või sõnavääratus kutsub esile solvumise, mis on enamasti tingitud eneseuhkuse riivamisest ja seda on tänapäeval kohutavalt palju. Loomulikult ei taheta reeglina teineteist riivata, aga tundlikkus on niivõrd suur, et sageli vähimgi sõna tundub rünnak olevat. Põhjuseks on kahtlemata ka see, et samadesse sõnadesse asetatakse erinev tähendus või lihtsalt ei vaevuta teineteist ära kuulama, vaid hakatakse poole sõna pealt vastu rääkima. Apostel ütleb äärmise selgusega: „Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt.“ See tähendab, et kõiges mida me teeme, ütleme või isegi mõtleme, peame olema Jumala päralt, mitte oma isekuse ja enesekesksuse päralt, vaid olema kõiges nii nagu Jumal tahab ja mõtleb, otsides ja taotledes Jumala tahet ning mitte hakata sellele vastu vaidlema või püüdma oma isekat tahet teostada. Apostel kirjutab meile: „Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand. (See tähendab, meie kõikide Issand) Sina aga, miks sa mõistad kohut oma venna või õe üle? Või sina, miks sa paned oma venda ehk õde halvaks? Kõik me ju astume Jumala kohtujärje ette,“ Seda peab rõhutatult ütlema, et oma isekusest ja enesekesksusest tuleb loobuda nii nagu apostelgi ütleb, et igaüks meist peab enda kohta, see tähendab oma mõtlemiste ja kavatsuste kohta aru andma Jumalale. Mõnedki meie kavatsused ja plaanid, kui head need ka alguses ei tundunud, võivad osutuda isekateks, Jumala kavatsuste ja plaanide suhtes vaenulikeks ja sellisteks, mida isegi lõpuks isegi hukka mõistame. Pühad me tahame kõik olla, kuid seda mõista, et teel pühaduse poole tuleb kõige pealt võita oma isekus ja enesekesksus, see tähendab, muutuda üha rohkem pühaks ja teostada seda oma pühadust ja kaasinimese kesksust kõikides oma sõnades, mõtetes ja tegudes mitte oma tarkuse järgi, vaid vastavalt Jumala armastusele. Apostel ütleb ja see kehtib meist kõikide kohta: „Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand, minu ees nõtkub iga põlv ja iga keel annab tunnustust Jumalale!“ Nõnda peab siis igaüks meist enda kohta Jumalale aru andma. Nõtkub iga põlv – see tähendab alandlikkust, aga tuleb kohe küsida: Kui palju on teie hulgas neid, kes ükskõik millisel põhjusel on oma kaasinimese ees põlvitanud? Ma kardan, et neid on vaid üksikud. Isegi armastuse avaldamiseks, käe ja südame pakkumiseks tehakse seda üliharva, ka kirikus toimub see väga harva, kui siis vaid altari juures. Iseküsimus on see, kui tervislikel põhjustel ei saa põlvitada, aga see kehtib vaid üksikute kohta. Üldiselt on põlvede nõtkutamine, alandlikkus eeskätt Jumala ees, aga samuti kõikide oma kaasinimeste ees meile kõikidele ja kogu meie elu jaoks vajalik.
Aamen.
