Õp Peeter Kalduri jutlus 1. Advendil, 28.11
Apostel kirjutab: Käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!
Rm 13, 11 – 14
Armsad õed ja vennad Kristuses!
On alanud uus kirikuaasta. Nagu ikka aasta alguses, soovime üksteisele kõike kaunist ja head ning seda teeb ka apostel sisustades oma kauni soovi üleskutsega konkreetsetele tegudele või täpsemalt, konkreetsetele hoiakutele.
Apostel ütleb: „Käes on tund unest virguda“ Eks see on ju sageli nii, et me omaarust oleme küll ärkvel, aga kui millegi kohta küsida või midagi ütelda, siis me vastame: Oi, ma ei ole selle peale mõelnudki, ma ei tea seda, ma tegelen oma tööga ja ei ole seda oma plaanidesse võtnud. Siin ei ole mingit pahatahtlikkust, aga inimene otsekui lülitab enda jaoks kõik need asjad välja, mis ei kuulu tema otseste ülesannete hulka. Sellepärast on juhi abiliseks olla oluliselt raskem, sest juhi abiline peab teadma kõike, mida juht ja tegelikult enamgi veel ning just seda peab silmas Jeesus, kui ta kutsub meid üles unest virguma, mitte sellest unest, mida magame igal ööl, vaid just sellest unest, mis seisneb mitte mõtlemises kõigele sellele, mis ei kuulu minu otseste ülesannete hulka ja sellist mittemõtlemist võib nimetada ka mugavuseks. Väga sageli just siis, kui ma märkan midagi, mis vajab tegemist ja seda ütlen, lausub ülemus: „Väga hea, tee siis see asi ära..“ ja päris inimlik ning ühtlasi mugav on, kui ma hoopis jätan selle asja mainimata ja nõnda tihti pääsengi selle tegemisest. Sellises olukorras ma olen otsekui unes või hoopis teesklen unes olemist ja nii pääsengi. Aga asi jääb tegemata, mõnikord midagi väga tähtsat. Just sellele juhib Jeesus tähelepanu, kutsudes meid unest ärkama.
Apostel nimetab neid asju või tegusid, mis tihti kuuluvad sellise mugavuse juurde nagu prassimine, purjutamine, kiimalus, kõlvatus, riid, kadedus. Kõik need tegevused on ühel või teisel põhjusel taunitavad niikuinii, aga Paulus toob siin põhjusena esile meie laiskuse või lodevuse või mugavuse ja just selle kohta ta ütleb: „Käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime.“ On selge see, et eelduseks on meie usk. Ilma usuta ei ole mingit põhjust ega vajadustki Jumalale meelepäraseks, Jumala tahtele vastavaks eluks, vaid vastupidi, kui meis on kadedust ja kõlvatust, siis teevad nad meie elu lihtsamaks, ja seda lausa iseenesest, ilma Jumala abita. Teiselt poolt võib sellise elu kohta öelda: mis elu see ka on! Inimene joob ennast põhja ja seda elu tühjusest; inimene riidleb kõigiga ja on kade teiste peale ja seda usu puudumisest; inimene on kõlvatu või kiimaline, sest tal puudub moraal, mida tal ei saagi olla ilma usuta. Tegelikult, mingi moraal tal on, aga selle kohta võib öelda: enesekeskne!
Apostel ütleb kokkuvõtlikult: Selle asemel rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega. Kuid seda on võimalik teha ainult usus ja siis muutub enesestmõistetavaks Jumalakeskne, moraalne elu, siis loobume enesekesksusest, mis ei ole sugugi lihtne – võitu tuleb saada enesearmastusest, mis on kõige raskem, aga nüüd lahenevad meile mõnedki küsimused ja elu ning selles olevate probleemide hindamine muutub hoopis teiseks ja hakkame lahendama mitte väljamõeldud probleeme, vaid tõeliselt meie ees seisvaid väljakutseid ning kõik meie teod on Jumala kirkuse suurendamiseks meie sees ja ligimese (kaasinimese) väärikuse üha paremini nähtavaks tegemiseks meie ümber, kogu selles maailmas.
Aamen.
Foto: Suure-Jaani kool