Õp Peeter Kalduri jutlus 1.05

Jutlus ülestõusmisaja 3. pühapäeval, Misericordias Domini,1. mail 2022.a.

Apostel kirjutab: Selleks te olete kutsutud, sest ka Kristus kannatas teie eest, jättes teile eeskuju, et te käiksite tema jälgedes. “Tema ei teinud pattu ega leitud pettust tema suust“; ta ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt; ta kandis ise meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele; tema vermete varal te olete saanud terveks. Te olite ju „nagu lambad ekslemas“, kuid nüüd olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole.

1. Peetr 2, 21 – 25

Armsad kirikulised. Väga sageli öeldakse, et apostlite kirjad on kurjad, kui neid võrrelda evangeeliumitega; see on ju päris loogiline, sest evangeeliumites räägib Jeesus päris tavaliste, lihtsate inimestega ja kuna tema sõnad ja õpetused olid uued, enneolematud ja sageli kõigiti lahku minevad kõigest sellest, mida oli senini kuuldud, siis oli täiesti selge, et need ei tohtinudki üleliigselt erineda kõigest sellest, mida oldi senini kuuldud ja vastu võetud ja mis oli tavalistele inimestele arusaadav. Juudas Iskariot, kes oli võibolla kõige intellektuaalsem neist kaheteistkümnest ja kellel olid pealegi poliitilised huvid, kes lootis, et Jeesus on vahest see, kes organiseerib eduka ülestõusu vihatud Rooma valitsuse vastu, ei suutnud uskuda ega lihtsalt tõeks võtta Jeesuse kuulutust, mis läks otseselt vastuollu kõigi tema ootustega ning üles tõusnud Jeesus, kes avas jüngrite südame ja mõistuse, pidi vahetult enne taevasse minekut kuulma oma jüngrite ja kõigi kokkutulnute suust „Issand, kas sa sel ajal taastad Iisraeli kuningriigi?“ Ka Paulus, enne pöördumist Saulus, kes oli väga hea haridusega ja oli ka esimärter Stefanose kividega surnuksviskamise vahetuks tunnistajaks ning kes arenes suurimaks kristlaste tagakiusajaks, sai pöördumises vahest suurimaks apostliks siis kui ülestõusnud Jeesus teel Damaskusesse ennast ise talle ilmutas ja küsis: „Saulus, Saulus, miks sa mind taga kiusad?“ Kõik, kes olid kogenud ülestõusnud Issandat, mingil moel tema puudutust, said julgeteks Jeesuse tunnistajateks ning hakkasid kandma ja kuulutama ka seda headust, mida olid kogenud Jeesuse juures, sedavõrd kui nad seda oskasid ja suutsid.

Selle lõigu viimastes sõnades ütleb apostel: Nüüd olete pöördunud oma hingede Karjase ja Ülevaataja poole. Aga kas see kehtib meie kõikide kohta? Oleme ju sageli pöördunud kõige rohkem iseendi või oma soovide ja oma tahtmiste poole. Aga apostel eeldab seda, et miski on meie sees muutunud, kui oleme pöördunud üles tõusnud Issanda poole ja see ei ole ainult korraks, vaid selle läbi on midagi muutunud meie sees jäädavalt, ehk nagu apostel teisal ütleb: Me oleme uus loodu.

Nagu apostel kirjutab, Jeesus ei sõimanud vastu, kui teda sõimati; ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt. Kui palju aga meie suudame olla samasugused? Kas pole nii et me käitume suisa vastupidiselt: Kui meid sõimatakse, kipume kohe vastu sõimama ning valime kõige ropumad ja ebaõiglasemad väljendused; kui meid ähvardatakse, tahame silmapilkselt vastu ähvardada ja valime ise suuremad ning jämedamad ähvardused;  kui oleme ise arvanud (võib-olla ebaõiglaselt) et meid on ähvardatud; siis niipalju kannatust meil ei ole, et jätta meile ebaõiglasena tundunu Jumala hoolde, vaid me püüame ise kõik koheselt ära lahendada ja osutume sellega ise ebaõiglaseks. Ühe sõnaga, me arvame sageli, et meil on jumalik õigus ja me püüame ise olla Jumalast targemad, kuigi me kõiki asjaolusid kunagi ei tea, aga arvame teadvat. Seega me püüame ise olla jumalateks ning toimime erinevalt Jumala soovist, sageli lausa vastupidiselt Jumala piiritule headusele ja armastusele.

Kristus jättis meile eeskuju ja kuigi me ei suuda alati selle eeskuju järgi käituda, on meil siiski võimalik oma tegusid ja mõtteid sellega võrrelda ning tunnetada, mida me võiksime teisiti teha ning vajadusel meelt parandada ning üritada paremini ja vahest teisiti midagi mõelda ja teha. Ingliks siin maa peal me ei suuda saada, kuid Jumalale rohkem meelepärane suudame küll olla. Tähtis on see, et Jeesus on seda suutnud, kuigi see alati kerge ei olnud ja on sellega meile eeskuju andnud, mille täitmise poole võime pürgida ja sellega kui mitte heaks, siis vähemalt paremaks muutuda. Jeesus oli kuulekas Jumal Isale, ja seda kuni ristisurmani, ning seega ka meie, olles surnud pattudele, elame õigusele. Kui me suuda veel öelda, et me ülekohtule surnud oleme, siis hakkame seda otsima, millised meie teod on Jumala silmis patt ning sammhaaval neist loobuma. Jeesuse ristihaavade ja vermete läbi, tema surma meie eest ja ülestõusmise meie jaoks varal me oleme saanud terveks. Terveks saamine tähendab seda, et meie mõtlemine on muutunud, see on suunatud Jumala tahtmise täitmisele või vähemasti Jumala tahte äratundmisele ning me püüame teha seda, mida arvame Jumalale meeldivat ja loobume selle tegemisest, mis meile näib Jumalale mitte meeldivat.

Jeesus ise kandis meie patud oma ihus üles ristipuule, et meie, olles surnud pattudele, elaksime õigusele. Siinkohal on sobilik küsida, mis on patt? Patt on kõik see, milles me oma sisemuses tunneme toimivat end vastu Jumala tahtele. Seega võib patt tähendada erinevatele inimestele erinevaid asju. Oluline on lähtuda oma suhtest Jumalasse ja võtta seda mõõdupuuks aga mitte inimlikke arvamusi, mis võivad olla ekslikud või lähtuda oma teadmistest ehk seisukohtadest või koguni lapsepõlves omandatud kasvatusest. Määrav on meie suhe Jumalasse, aga seda ausalt, mitte vabandusi ja ettekäändeid otsivalt. Mis ühele võib olla raske eksimus Jumala vastu, see on teisele väike komistus ja vastupidi. Oluline on alati meie suhe Jumalaga ja lähtumine Jumala sõnast nii nagu keegi sellest aru saab.

Aamen.