Orelid

Ajalugu

VANA OREL

I ETAPP – NORMANNI OREL

Jõhvi koguduse pastor Friedrich Ferdinand Meyeri (sündinud 18.01.1799 Viljandis, surnud 1.06.1871 Jõhvis) varasem töökoht oli Karulas, kus oli Eesti maakoguduste üks esimesi oreleid ning ilmselt ei kujutanud ta enam ette ilma oreli saateta jumalateenistuse pidamist. Arvatavasti kerkis Jõhvisse pakutava koha üle peetavatel läbirääkimistel üheks peateemaks oreli muretsemine, mis muusikahuvilisele Meyerile oli väga oluline.

Arvestades oreli valmistamise ajamahukust ja kulukust, võib oletada, et ettevalmistustega selleks alustati juba 1847. aastal, ehk sisuliselt enne Meyeri Jõhvi jõudmist. See kinnitab, et oreli muretsemine oli üks tema tingimusi nõustumisel pakkumisega, mis Jõhvi koguduse eestseisjate poolt talle tehti. Jõhvisse saabudes oli kavas näiteks piiblipühade sisse viimine, mis eeldas oreli olemasolu, seda nii teenistuse pidulikumaks muutmiseks piiblipühadel kui piiblipühalaulude esitamiseks.

Sel ajal olid orelid Eesti maakirikutes veel harulduseks, kuna nende tellimine Saksamaalt oli liialt kallis. Õnneks pani Gustav Normann (8.08.1821 – 18.01.1893) 1840. aastal Tallinnas aluse vastavale töökojale (Uuel tänaval). Normann oli ühtlasi esimene eesti soost orelimeister ning omandas oma teadmised tolle aja Euroopa kõige kuulsama orelimeistri Friedrich Ladegasti juures. Tema esimene suurem töö Eestis oli 1847. aastal Tallinna Pühavaimu kiriku orel, millele kohe järgnesid Jõhvi ja Väike-Maarja orelid, mis mõlemad valmisid 1848. aastal.

Jõhvi orel õnnistati 11. juulil 1848. aastal, vaid pool aastat pärast Meyeri Jõhvi saabumist. Jõhvi oreli prospekt (st välimine nähtav osa) valmis neogooti stiilis, mis oli sel ajal just moodi läinud. Sellest, et oreli valmistamine ja paigaldamine 1848. aastal toimus suure kiirustamisega, kõneleb kroonikas olev märge, et juba 1852. aastal korrastati põhjalikult orel Tallinna orelimeistri Normanni poolt. Muidu oleks raske seletada, miks uhiuus orel nii kiiresti remonti vajas. Järgmine oreli remont toimus kirikukroonika andmetel alles 1890. aastal.
(Vallo Reimaa “Ühes laulmise vägi”, 2020)

Tänaseni on säilinud 10 Normanni töökojas valmistatud orelit, neist suurim on Tallinna Jaani kirikus.

Kauaaegne pedagoog ja koduloouurija Ester Haljaste on kirjutanud raamatus “Kõik taevad laulvad” , mis pühendatud Jõhvi köster-koolmeister Richard Söödile: “Kirikuliste, peamiselt naisterahvaste hinnang esimese oreli kohta polevat olnud aupaklik ega imetlev, vaid isegi üleolev. Muusika saatel ei osatud ega vist püütudki laulda. Naiste poolel pingutanud mõned küll kõigest jõust üle oreli laulda, kuid ei saanud sellega hakkama ja pidid alla andma. Tagasiteel ja kodus tuli neil nördimusega tunnistada, et “Ega massina vastu keski ei saand.”

Jõhvi koguduse õpetaja Peeter Kaldur märgib, et tegemist oli ilmselt hea oreliga, kuna selle kohta ei leia mingeid kaebusi ka Eesti Vabariigi ajast, samuti isoleeriti torn pigiga, et niiskus oreli juurde ei pääseks ning oreli prospekti kasutati järgmise oreli ehitamisel. (Jõhvi Muuseumi Seltsi Toimetised III, 2005).

TULEKAHI

3.08.1943 toimus Jõhvis suur tulekahi, mis sai alguse Saksa sõjaväe käes olnud leerimajast. Kõigepealt võttis tuld kiriku pilpakatus, seejärel kiriku torn. Liilia Kull (sünd Jänes) kirjutab oma mälestustes (1947. a): ” Orel oli tules kannatada saanud ja ei kõlvanud enam. Harmooniumit mängis Iisaku koguduse organist Bruno Karindi Puru külast.” Elmar Kulli mälestustest võib lugeda: “Orel oli kahjuks kõlbmatu, seda asendas korralik harmoonium.” Samas märkis Liilia Kull, et “harmoonium kriuksus ja kräuksus.” (Raamatust “Mitu sõrme on Jumalal?” 2020)

II ETAPP – KRIISADE OREL

Õp Peeter Kaldur kirjutab: ” Kiriku katus taastati küll 1944. aastal, kuid ilmselt polnud sõja ajal rahalisi vahendeid ja võib olla ka oreliehitajaid, kes oleks selle oreli korda teinud. Igatahes kohe pärast õp Otto Tallinna määramist Jõhvi ja tema abikaasa Hildegard Tallinna asumist organisti kohale, hakati kavandama uue oreli ehitamist.” (Jõhvi Muuseumi Seltsi Toimetised III, 2005).

Koguduse kroonikast võib lugeda, et 15.04.1955 võttis koguduse juhatus vastu otsuse uue oreli ehitamise kohta. Laen võeti EELK Konsistooriumist. Aasta alguses saavutati kokkulepe orelimeister Eduard Kriisaga, kes võttis enda peale uue oreli ehitamise juhtimise. Juunis-juulis remonditi senine orel ning muretseti uue oreli ehitamiseks vajalikke materjale ja üksikosi. Õp Peeter Kaldur: “See oli orelimeister Eduard Kriisa viimane suurem töö, kus tema poeg Hardo Kriisa toimis õpipoisina: oreli ehitamiseks rajati kiriku keldritesse terve töökoda, kohalikud meistrid ehitasid tööpingid nii puitvilede kui ka tinavilede valmistamiseks.”

1956. aastal jätkati vajalikke ettevalmistustöid ja valmistati manuaalid. 1957. aastal jätkus pidevalt oreli ehitus. Aasta lõpus valmisid oreli registrite põhjad, valmistati osa põhjade mehhanisme ja vilesid, ehitati välja oreliruum eraldi lõõtsa ruumiga jne.

16.11.1958 toimus oreli pühitsemisjumalateenistus. Pühitsemiskõne pidas praost Jaan Varik, pihikõne ja talituse Haljala koguduse õpetaja A. Parts. Pühitsemispäeval oli võimalik võtta orel kasutusele 10 registri ulatuses, millele lisati 1 register pühitsemisele järgnenud nädala jooksul.

1.11.1959 lõpetas orelimeister August Urva oma töö oreli juures, millega orel sai põhiliselt valmis, pärast aastaid kestnud töid ja finantsraskusi. Detsembris toimus oreliehituse lõpulejõudmise tänujumalateenistus, kus pidas tervituskõne ja pihitalituse assessor praost A. Vatter. Orelil mängis prof Hugo Lepnurm, kes pärast jumalateenistust esitas kontserdi J.S. Bachi loomingust. Ta andis orelile hea hinnangu. Orelit võis nüüd kasutada 20 registri ulatuses. Tegemist on ainsa okupatsiooniajal Eestis ehitatud oreliga.

III ETAPP – OLEV KENTSI POOLT RESTAUREERITUD OREL JA ORELIPROSPEKTI UUENDAMINE

Orel töötas laitmatult kuni kiriku ühendamiseni keskküttega aastal 1984. See tõi kaasa oreli kuivamise, nii, et juba aastal 1986 oli hädavajalik oreli korrastamine, mille viisid läbi Ago Tint ja Olev Kents. Oreli kuivamine jätkus ning alates aastast 2000 kuni aastani 2005 ei leidnud ta enam kasutamist. Kanadas elanud ja endise jõhvilase Valdek Raiendi finantseerimisel toimus oreli kapitaalne remont ja oreliprospekti uuendamine orelimeistri Olev Kentsi poolt. Samuti häälestas ta oreli samale kõrgusele nagu teine orel, nii, et on võimalik anda kontserte kahele orelile.

Olev Kents rääkis ajalehele “Põhjarannik” (29.06.2005): “See orel on ehitatud raudse eesriide taga ja üritatud jälgida voolusid, mis sel ajal maailmas valitsesid, aga et kõik võimalused olid piiratud, siis tehti ise uued tööriistad ja langetati metsa, et pilli jaoks materjali saada. See tehti põlve otsas valmis, aga on olusid arvestades väga hästi tehtud. Et see orel on kuivanud ja kuivanud, siis oli temas hästi palju pragusid ja nende täitmine ning liimimine oligi põhiline töö, mis siin teha tuli”.

Peaorel on intoneeritud romantilises laadis tolleaegseid traditsioone arvestades ning on pehme ja sametise kõlaga. Orelil on 2 manuaali ja 25 registrit, klahvide ulatus manuaalis ja pedaalis: C-f 1 – g 3

Pühitsemisjumalateenistus toimus 21. juunil 2005. aastal.

UUS ALTARIOREL

Aastal 1996 toodi Jõhvi kogudusele Lääne-Rootsis asuva Uddevalla sõpruskoguduse Lane Ryri abikiriku orel, mis on ehitatud aastal 1967 orelimeistri John Grönvalli poolt. Alguses oli plaanis paigaldada orel kas Ontika mõisa härrastemajja, Kohtla-Järvele ehitatavasse kirikusse või Narva. Orel ootas oma asukohta käärkambris, kuni aastal 2000 otsustati paigaldada altariruumi. Orelimeistrid olid Rootsist. Oreli pühitsesid peapiiskop emer Kuno Pajula ja Uddevalla koguduse ülemõpetaja Uno Ivarsson 15.10.2000.

Oreli ümbris oli lihtne ja meenutas puhvetkappi, samuti puudus üks register (I manuaali Gedackt), kuna see jäi kaunistama Lane Ryri uut orelit. Puuduoleva registri valmistamise Lätis korraldas 2004. aastal Olev Kents, kes valmistas ka orelile väärika prospekti, arvestades Jõhvi kiriku sisekujundusega. Töid finantseeris Kandas elanud Valdek Raiend (13.06.1922 – 7.12.2005).

Altarioreli kõla on terav.

Orelil on 2 manuaali ja 14 registrit, klahvide ulatus manuaalis C-f 1 – g 3

Kahe oreli pühitsemisjumalateenistus toimus 21.06.2005. aastal.