Kirik

Jõhvi Mihkli kirik (pühitsetud peaingel Miikaelile) on suurim ühelööviline kirik Eestis.
Muinsuskaitseameti andmetel on rajatud tõenäoliselt 14. saj. II poolel. Ajaloolane Vallo Reimaa toob ehitusaja varasemaks, 13. sajandisse: “Paljud Eesti Miikaeli kirikud on ehitatud 13. sajandil ning Miikael seostub ilmselgselt kloostiideoloogiaga. Üha rohkem leidub viiteid, et Virumaa vanimad kivikirikud pärinevad hoopis varasemast ajast kui seni arvatud ning siinsete kivikirikute võrk kujuneb välja juba 13. sajandil (Rakvere, Haljala, Lüganuse, Viru-Nigula, Jõhvi ja ilmselt veel mõned teised). Kooriruumi idaseina laius näitab, et kohe alguses oli kavas oma aja kohta hiigelmõõtmetega saalkirik. Pole välistatud, et võlvimine toimus juba enne 1268. aastat. Müüritrepi olumasolu viitab, et võlvimine oli kohe algusest peale kavas. 1268. aastate sündmuste mõjudel võidi Jõhvi kiriku ehituskava oluliselt muuta kindluslikkuse suunas. Pole välistatud, et kirik varustati kaitserinnatisega nagu see toimus samal ajal Haapsalu ja Nigulistega. Välisukse kaitseks võidi rajada ka mingi väiksem urdaaž, mis ühtlasti täitis välikantsli ülesandeid. Jõhvi kirik taastati pärast 1367. aasta purustusi 14. sajandi lõpuveerandil, mis Narvas toimusid suured ehitustööd. Ka kaitserinnatise rajamine sobib hiljemalt veel sellesse perioodi.”

Kiriku omapärane võlvistik moodustub lamedalt teravkaarsest silindervõlvist, mille külgedes on akende kohal sügavad pistiksiilud; vööndkaared puuduvad ja võlvikannad toetuvad vahetult seesmistele tugipiilaritele, mis võlvimisel ehitati vastu vanu külgseinu. Tugipiilaritele toetuvad laiad kilpkaared moodustavad külgseinte ääres omalaadse sügava arkaadistiku. Põranda üldnivoost kõrgemale tõstetud koorivõlviku all paikneb kahe trepiga ja võlvitud kelder. Fakt, et kloostrikirikute keldrite idaosad olid krüpt-kabelitena kasutusel, viitab, et ka Jõhvi kiriku altarialused keldrid võisid teenida sama eesmärki. Iseloomulik on altarialuse keldri jagunemine kaheks ruumiks, mis näib pärinevat tsistertslaste kloostriarhitektuurist ning tuleneb eeskätt nende ruumide erinevast funktsioonist.

Kirik põletati Liivi sõja algul 1558 ning taastati pärast 1637. aasta purustusi 14. sajandi lõpuveerandil, mil Narvas toimusid suured ehitustööd. Ka kaitserinnatise rajamine sobib hiljemalt veel sellesse perioodi. Ehituse peamiseks finantseerijaks näib olevat Lodede aadlisuguvõsa. 15. sajandi viimasesse veerandisse võiks dateerida Jõhvi kiriku torni ehitamise. Tõenäoliselt vene vägede 1502. aasta sõjakäigu tulemusena hävis torni 7. korruse võlv (ja võib-olla kogu kirik). Kirik taastati 1520. aastateks Taubede suguvõsa toetusel. Kui torni 7. korruse võlv hävis hiljem kui 1502. aastal, siis võis torni ehitamine toimuda ka 16. sajandi algul.

Kirikut ümbritsevad muldkindlustused ja palissaad võivad vähemalt esialgsel kujul pärineda samuti juba 15. sajandist. Nende lõplik väljaarendamine jäi aga ilmselt Liivi sõja eelsesse perioodi.

Rootsi-Vene sõjas rünnati kirikut uuesti (1657). Viimati põles Põhjasõjas 1703, taastati 1728. Barokne tornikiiver ehitati 1748. Praegune neogooti kiivrikuju on aastast 1875 (hävis 1943, taastati 1984), mil suurema remondiga seoses (arh-d F. Modi, M.Girard de Soucanton) sai kirik nüüdse kuju.

Kasutatud materjal:
kirikud.muinas.ee
Jõhvi Muuseumi Seltsi Toimetised I, 2003

Trepp kirikutorni. Fotod Ants Rulli

Fotod: Jaak Eelmets