Vabadussõjas langenute mälestussammas, major Sooden ja leitnant Jüriado

MÄLESTUSSAMMAS

Eellugu.

Jõhvi kihelkonna mälestussamba eellugu oli küllatki pikk. Mälestussamba asukohaks valiti Jõhvi kiriku juures olev plats, mida kutsuti Vabadusplatsiks. Varem olid seal lasipuud kirikuliste hobustele. Raha hakati mälestussamba jaoks koguma juba 1921. aastal. Jõhvi Mihkli koguduse juhatuse ettepanekul arutati mälestussamba püstitamise küsimust 21. novembril 1925. a koguduse nõukogu koosolekul, kus tehti ettepanek valida komitee. Komiteesse valiti lisaks koguduse õpetaja Jaak Varikule igast kihelkonna omavalitsuse üksusest üks esindaja: Jõhvi vallast V. Toomel, Järvelt R. Klemets, Kohtlast T. Laur, Vokast H. Klemets ja Jõhvi alevist A. Käbin. Sama aasta lõpul tulid Jõhvi alevi, nelja ümbruskonna valla ja kiriku nõukogu esindajad Jõhvi alevivalitsuses uuesti kokku, kus leiti, et komitee põhikiri tuleb seaduslikus korras registreerida. Vastuvõetud põhikiri saadeti Rakvere Paide Rahukogusse ja registreeriti 27. märtsil 1926. aastal “Vabadussõjas Langenute Mälestamise Jõhvi Kihelkonna komitee” nime all. Põhikirjale olid alla kirjutanud J. Varik, V. Toomel, J. Kullamaa. Valiti komitee juhatus, mille liikmed olid: J. Varik (laekur), V. Härma (sekretär) ja A. Käbin (esimees). Toetuse saamise eesmärgil pöörduti kihelkonna omavalitsuste ja organisatsioonide poole. Jõhvi valla volikogu määras ühekordset toetust 25 000 marka, Kohtla valla omavalitsus 8 000 marka, Kahula Tuletõrje Ühisus annetas 2 126 marka. Sissetulekute suurendamiseks korraldati Jõhvis pargis, mõisahoone verandal kolm laulu- ja muusikapäeva aastatel 1926, 1927, 1930. Siis aga komitee tegevus soikus mitmeks aastaks.

1933. aasta jaanuaris kutsus õp Jaak Varik kokku põhikirjale allakirjutanud. 9. veebruaril 1933. aastal peeti peakoosolek. Austati langenuid, võeti vastu eelarve ning otsustati püstitada mälestussammas lähiajal. Kindlasti andis tõuke ka asjaolu, et 1933. a suvel püstitati Kõrve lahingu mälestusmärk langenud kapten Hugo Jürgensonile. Sama peakoosolek valis juhatuse: J. Varik, N. Vildenau, J. Kullamaa, H. Lill, G. Varik, Fr. Luts, V. Treilmann, Al. Brück, A. Linno. Revisjonikomisjoni liikmeteks valiti H. Luts, M. Treilman ja V. Kukkur. 1934. aasta suvel korrastati jällegi tulevase samba asukohta, õpetaja J. Varik saatis välja korjanduslehed. Asuti läbirääkimistesse kunstnikega mälestussamba kavandite ettevalmistamiseks. Sügisel määrati ära mälestussamba püstitamise krediit – kuni 4 000 krooni. Juhatus pöördus alevivalitsuse poole palvega, et volikogu annaks samba püstitamiseks Tallinna-Narva tee ja kiriku vahel oleva maa-ala, mis tuntud Vabadusplatsi nime all. 7. novembri 1933. a valis komitee juhatus esitatud kavandeist välja kujur Alfred Kask´i esitatud mälestussamba-obeliski kavandi, mille kõrgus oleks vundamendist 4,85 m, tipus Vabadusrist. Esimesel soklil on pealkiri: “Tundmatu sõdur langenud Järve lahingus 8.XII 1918 maetud siia”. Teise sokli esiküljel on samas kirjas pealkiri: “Jõhvi kihelkonna langenuile Vabadussõjas 1918-1920”. Sokli tagaküljele on paigutatud pronks bareljeef kaitseliitlase, sõduri ja õppuri vabadussõjaaegsest tüübist, mille autoriks on samuti A. Kask. Sama sokli mõlemal küljel on reljeefkirjana raiutud 44 langenu nimed. Vabadusplats asub kiriku juures, Tallinn-Narva maantee ääres ning moodustab kolmnurkse pindala. Platsi ümbritsevad kolmest küljest teed: lõuna-edelast Tallinn-Narva maantee ja loode ning kirde poolt kirikuteed. Platsi südamikku – mälestussamba juurde – suunduvad neli kõnniteed, laiusega 3 m. Sammast ümbritseb 7 m2 roheline plats, mille piiriks 4 m laiune jalutusrada. Platsi edela ja loode külgedel on kaunistuseks istutatud 1 m kõrgune hekk, mille ääres 3 m laiune kõnnitee.

11. detsembril 1934 toimus Jõhvi alevivalitsuse ruumides laiendatud koosolek, kus osalesid mitmed seltsid, kaitseväe, politsei ja ümbruskondade valdade esindajad. Otsustati paigaldada nurgakivi 1. mail 1935 ja sammas pühitseda 10. juunil 1935. Valiti uus juhatus: auesimeheks valiti Jõhvi õpetaja (hilisem praost) Jaak Varik, liikmeteks prouad J. Pettai, A. Brük, P. Villers, preili V. Reilmann, härrad H. Luts, H. Lill ja N. Vildenau ning kandidaatideks A. Danilevsky ja arst H. Lasberg. Revisjonikomisjoni liikmeteks valiti: A. Tiido, E. Nurk, J. Saar. Sama koosolek otsustas, et sammas järgneval suvel saaks püstitatud. Koosolek võttis teatavaks vahepeal kunstnik Arno Vihvelini poolt esitatud 3 kavandit ja kujur Alfred Kaski poolt esitatud 2 kavandit. Arno Vihvelini kavandite järgi oleks töö läinud tunduvalt kallimaks, kinnitati Alfred Kaski poolt esitatud kavand. Nimetatud sammas koosneb 5 osast: samba alus 165 cm lai, 40 cm kõrge. Samba jalamile püstub esimene sokkel laiusega 125 cm, kõrgusega 70 cm. Teine sokkel, 100x 100 cm, pealmine osa alt 85 x 220 ja ülevalt 60 cm. Sammas lõpeb pronksist vabadusristiga. Juhatus pidas sobivaks teise sokli mõlemale küljele väljaraiuda reljeefkirjana Jõhvi kihelkonnas langenud sõdurite nimed. Kujur Kask´ile tehti ülesandeks valmistada projektid vastavates mõõtudes Teedeministeeriumile esitamiseks. Enne esitamist mõõdeti maamõõtja F. Kabanovi poolt ja looditi ära samba alune maa-ala, ühtlasi nõustusid Jõhvi ev. lut. usu kirikunõukogu ja Jõhvi alevi omavalitsus andma maad samba püstitamiseks.

Nii samba kui maa-ala projektid kinnitas Teedeministeerium 22.12.1934. a (väikeste muudatustega). Pakkumisi samba püstitamiseks tuli mitmelt ettevõtjalt. Lõpuks otsustas komitee töö välja anda Narva kivitööstur M. Meermannile 2 500 krooni eest. Leping sõlmiti Jõhvi notar Aleksander Kesküla juures, peale ettevõtja poolt esitatud vastuskirja Narva Ühispangalt. Samba kivid leiti Ahtme külast A. Roostfeldti krundilt, värvilt roosa-punase jumega, hõbedatäpiline graniit.

Plats nõudis palju täitematerjali ja tööd, mis ühiskondlikus korras ära tehti. Palju aitas selleks kaasa 4. üksik-jalaväepataljoni ülem A. Tomander, kes võimaldas töödele abiks oma väeosa allohvitsere ja sõdureid. Eelnevalt oli tulevase mälestussamba asukohta täitnud A. Käbin.

Tundmatu sõduri matmine.

Järve pargist kaevati 4. Üksik-jalaväepataljoni poolt Vabadussõjas langenud (8.12.1918) tundmatu sõduri maised jäänused ning 29. aprillil 1935. aastal maeti pataljoni suurte auavalduste saatel mälestussamba nurgakivi alla. Matusetalituse toimetas kirikus ja tulevase ausamba asukohas õpetaja Jaak Varik.

Nurgakivi panek.

1. mail 1935.a toimus samba nurgakivi panek ja õnnistamine Jõhvi koguduse õpetaja poolt. Nurgakivi alla asetati tsingist karp käibelolevate rahade, ajalehtede ja aktiga, millel järgmine tekst: “Jõhvis 1. mail 1935. a, meie alamal allakirjutanud kohalike omavalitsuste ja seltskondlike organisatsioonide esindajad, 4. üksiku jalaväepataljoni ülem, Jõhvi jaoskonna politseikomissar ja Vabadussõjas Langenute Mälestamise Jõhvi Kihelkonna Komitee liikmed, koostasime käesoleva akti selle tõenduseks, et 29. aprillil 1935. a paigutati Jõhvi kihelkonna Vabadussõjas langenute mälestussamba alla, selleks valmistatud paekivist asendisse, metallist kirstus Eesti Vabadussõjas, Järve lahingus langenud (1918) tundmata eesti sõduri jäänused. Jäänused toodi ära Järve lahinguplatsile 29. aprillil 1935. a 4.üksiku jalaväepataljoni korraldusel Jõhvi kirikusse ja maeti, peale matusetalituse toimetamist kirikus Jõhvi koguduse õpetaja J. Variku poolt, sõjaväeliste auavalduste saatel mälestussamba alla.” Piduliku talituse lõppedes laulis Jõhvi Haridusseltsi ja Jõhvi koguduse ühendatud koor, Peeter Veevo juhatusel Miina Härma “Lootuse” laulu.

Mälestussamba pühitsemine ja avamine.

Jõhvi kihelkonna suurpäevaks võiks nimetada esmaspäeva, nelipühade teist püha, 10. juunit 1935. a, mil avati mälestussammas. Kell 12.45 saabus rongiga Jõhvi riigivanem K. Päts koos kaitsevägede ülemjuhataja kindral J. Laidoneri, teedeministri O. Stenbecki ja saatjaskonnaga. Alev võttis riigivanema ja teised kõrged külalised vastu pidurüüs – raudteejaama juurde oli püstitatud rohelisega ehitud auvärav. Kõik majad olid lipuehtes. Kogu alev oli väljas, kümnete kilomeetrite tagant oli sõitnud kohale ümbruskonna elanikke. Üle 3000 inimese palistas tänavaveeri ja koondus hiljem mälestussamba platsile, kus toimus pidulik talitus. Turuplatsile oli rivistatud 4. jalaväepataljoni aukompanii. Riigivanem tervitas aukompaniid ja siirdus kooliõpilaste, naiskodukaitse ja tuletõrjujate spaleeride vahelt läbi mälestussamba platsile. Platsi ümber olid ümbruskonna Kaitseliitlased. Aukohtadel istusid langenud vabadussõja kangelaste omaksed. Avasõna ütles samba komitee nimel reserv-kapten Nikolai Vildenau, kes andis ühtlasi ülevaate samba saamisloost. Seejärel avas riigivanem Konstantin Päts samba ja pidas kõne. Samba õnnistas Jõhvi koguduse õpetaja Jaak Varik. Kohalike seltside nimel esines Jõhvi Gümnaasiumi direktor V. Sõerd. Lõppsõna ütles samba komitee esimees H. Lill, kes tänas kõiki abi eest, et samba püstitamine teoks sai. Mängis Kaitseväe orkester, laulis Jõhvi ühendatud laulukoor.

“Vabadussõjas langenute Jõhvi kihelkonna mälestussammas.” Mälestussamba Restaureerimise Komitee väljaanne. E. Paurmann, major.

Jõhvi Vabadussõja mälestussammas avati riigivanem Konstantin Pätsi poolt 10. juunil 1935. aastal.

Mälestussamba pühitses praost Jaak Varik.

Veel huvitavaid fakte mälestussamba valmimisest:
Narvas teenivad kaitseväe ajateenijad poseerivad (vt allolevaid fotosid) 1934.a kujur Alfred Kasele Jõhvi Vabadussõja mälestussamba bareljeefi kavandi jaoks. Fotol on kujutatud kolme rännakul olevat Vabadussõja-aegset sõjameest tolleaegses rõivastuses ja relvastuses:
1. Õppur – Herbert Tammeveski, sünd 7.10.1913 Kolga külas Hiiumaal, surnud 1988
2. Sõdur – Alfred Heinmets (Kalberg), sünd 26.03.1913 Ühtri külas Hiiumaal, surnud 16.11.1975
3. Kaitseliitlane – Albert Suuster, sünd 27.10.1913 Hiiumaal, surnud 27.02.1942

Allikas: Triin Loogma, Hiiumaa Muuseum, HKM Fp 1185 F 9954, Aimar Kuldvere

Mälestussamba hävitamine.

Ööl vastu 25. oktoobrit 1940 asusid kommunistliku võimu käsilased sammast lammutama. Töö ja vaeva peale vaatamata saadi kahe laenguga purustada ainult vähesel määral samba ülemist osa. Kutsuti kokku vene polgust minöörid, kes kolmanda laenguga kell 7 ajal purustasid samba keskmise sokli. Lõhutud samba osad veeti Jõhvi miilitsa jaoskonna õuele. Seltsimehi huvitas mälestussamba nurgakivi alla asetatud tsingist karp, millesse olid pandud käibelolevad rahad. 25. oktoobri päevavalgeks oli hävitustöö läbi viidud. 25. oktoobri päeval ja ka edaspidi käidi mälestussamba platsile lilli asetamas (sh keskkooli õpilased). Hiljem seadsid kommunistid salajase valve mälestussamba platsi ümbrusesse. Koolist väljaheitmise ja vahistamise kartusel jäid ära ka õppurite demonstratsioonid.

Mälestussamba taastamine.

13. augustil 1941. a vabanes Jõhvi linn ja ümbruskond kommunistide hirmuvalitsuse alt. Tulid tagasi vahistamiste ja mobilisatsiooni eest metsadesse varjule läinud inimesed. Laostatud kodudes, töökohades ja varemetelgi tekkis uus elu ja liikumine, elu ja töötahe ärkas jälle inimestes. 1942. a 24. veebruaril, vabadusepäeval, võttis Jõhvi linna Omakaitse juhtkond ülesandeks restaureerida kommunistide poolt lõhutud Jõhvi kihelkonna Vabadussõjas langenute mälestusmärk. Oli vaja leida rahalised vahendid ja kiviraijuja, kes nõustuks tööd oma peale võtma. Selleks osutus Jõhvi asunduse väiketalupidaja Eduard Ladoga, kes 1939.a raius välja mälestuskivi Järve lahingu tähistamiseks. Sobiva kivi leidis omakaitselane v. seers. E. Veske Jõhvi asunduses endise E. Kello talu karjamaalt. 10. aprillil esitati alluvuse korras Sisedirektorile palve mälestussamba restaureerimise loa saamiseks. 4. mail saabuski nõusolek, kuid samas nõuti ka eelarve esitamist. Kuna Sisedirektori nõusolek mälestussamba restaureerimise kohta oli olemas ja rahaline toetus näis olevat kindel, asuti kivi väljakaevamisele. 12. juunil 1942. a paluti Jõhvi linna Omakaitse juhi poolt Jõhvi, Kohtla ja Mäetaguse valdade omakaitse kompaniide juhid Omakaitse staapi mälestussamba restaureerimise komitee moodustamiseks. Moodustati komitee järgmises koosseisus: major E. Paurmann, lipnik E. Tarikas, lipnik L. Peedo, kapral K. Nurk, lipnik P. Mägar, veebel J. Pärkma, veebel K. Kullamaa, v. seers. V. Teeveer, v. seers. K. Rand, v. seers. E. Veske. Komitee esimees oli major E. Paurmann, sekretär E. Tarikas, laekur v. seers. E. Veske. Komitee volitas juhatust sõlmima kiviraijuja Ladogaga lepingu, mille kohaselt sammas pidi valmis saama 13. augustiks 1942. a. Sammas taasavati Saksa okupatsiooni ajal ajal 16. augustil 1942. Mälestussamba pühitses Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Hans Rebane.

Mälestussamba 2. hävitamine.

Kommunistide võim taas-saabus septembris 1944. Mälestussammas püsis omal kohal veel aasta, kuid 1945. aasta sügisel (kuupäev on teadmata), lammutati sammas ja tema osad visati praeguse tuletõrjehoone vastas olnud mõisa tiiki, mille peale on nüüd ehitatud individuaalgaraazid. Vabaduse platsile, ausamba kohale pandi hiljem laste liiva-mängukast ja 1970. aastal punarevolutsionääri Jaan Anvelti mälestuskivi.

Mälestussamba järjekordne taastamine.

Endise monumendi koopiana taastatud mälestussammas avati 23. juunil 1993. aastal. Mälestussamba pühitses Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Peeter Kaldur.

Lembit Kiisma raamatust “Jõhvi Kihelkonna Vabadussõja mälestussambad”. Jõhvi Linnavalitsuse väljaanne, 1993.

MAJOR GEORG SOODEN JA ÜLEMLEITNANT RAUL JÜRIADO

Georg Sooden sündis Helsingis Eestist Koeru kihelkonnast Aavere mõisast väljarännanud Madis Sodeni peres, kes töötas Soome politseiteenistuses. Georgi ema oli soomerootslane Alina Eklund. Peres sündis kolm last: Helsingis sündisid Gunnar August Soden (1903–1907), Georg Aleksander Soden ja Jõhvis sündis 1907. aastal Irene Johanna Soden. Aastal 1907 asus perekond elama Jõhvi alevikku, kus isast sai kordnik ja ema hakkas pidama ämmaemanda ametit Jõhvi haiglas. Koolihariduse sai Georg Jõhvi Ministeeriumikoolis (hiljem Jõhvi Algkool), mille lõpetas 1917. aastal. Aastal 1924 lõpetas ta 3. lennus Jõhvi Ühisgümnaasiumi. Pärast kooli töötas Jõhvi politseis kantseleiametnikuna, kust läks 1925. aastal kohustusliku ajateenistusse. Sooden lõpetas 1927 sõjakooli ja asus ohvitserina teenistusse Eesti sõjaväes. 22. veebruaril 1933 asus nooremleitnandina teenistusse Kaitseliidu Viru Malevas. Lühikest aega oli ta Kaitseliidu Jõhvi Malevkonna pealik. 10. augustist 1938 teenis leitnandina 4. Üksikus Jalaväepataljonis. Alates 1939. aastast oli tagasi Kaitseliidu Viru Malevas, alates 7. veebruarist 1939 oli maleva instruktor kuni teenistusest vabastamiseni 27. aprill 1940.

Raul Jüriado sündis 3. novembril 1919. aastal Tartus. Pärast gümnaasiumi lõpetamist 1937. aastal astus sõjakooli, mille lõpetamisel jäi kaitseväge edasi teenima kuni 1940. aastani. Pärast bolševike hirmuvalitsust astus ta Saksa sõjaväkke ja teenis suurema osa sellest ajast Soodeni pataljonis. Võttes osa paljudest lahingutest Leningradist Novgorodini, sai ta mitmel korral haavata. 1944. aasta algusest oli Jüriado tegevuses kompaniiülemana Eesti SS- diviisis. Sinimägede lahingus sai Jüriado uuesti haavata, suutes vaevu oodata paranemist, siirdus ta uuesti rindele, kus ta mõni päev enne langemist suutis oma kompaniiga anda vaenlasele vasturünnaku, hävitades need peaaegu viimase meheni.
Jüriado autasud: Raudristi I ja II klass, Idaalade vaprusmärk, Jalaväe rünnakmärk, Haavatumärk ja Talvesõjamedal.

Lahingtegevus. 1944. aasta jaanuari lõpus jõudis pataljon Jõhvi, kust suunati pärast lühikest puhkust Narva rindele Krivasoosse. Krivasoo lahingus ja Putki ümbruses pandi Punaarmee pealetung pärast raskeid lahinguid seisma. Peagi ühendati idapataljonid 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiga ja Soodenist sai 47. rügemendi II pataljoni ülem, hiljem sama rügemendi I pataljoni ülem. 25. juuli 1944 öösel oli Soodeni pataljon koos Eesti diviisi tankitõrjekompaniidega asunud ettevalmistatud positsioonidele kahel pool Narva maanteed Konju juures Narva 2. kaitseliinil, et tõkestada juhuslikke läbimurdeid ja pidada rinne vajaduse korral kinni. Üks Soodeni punkris olnud võitleja on meenutanud: “Punkriuks pahvatas lahti – käskjalg major Soodenile. Vaikides astus sõnaaher Sooden punkriesisele, luges teate, siis lubas käskjalal minna. Viivu pärast tegi korralduse kompaniiülemate kokkukutsumiseks, jäi ise liikumatult seisma. Seisime adjutandiga ta selja taga, oodates korraldusi. Tükk aega seisis Sooden nii, siis lausus: “Nüüd on siis lõpp. Meie ei suuda venelast enam peatada. Kui ta läbi murrab, on kolme päevaga Tallinnas. Ning läbi ta murrab.”” 27. juuli õhtuks toodi Vokast veoautodel kohale 47. rügemendi I pataljoni 450 meest major Georg Soodeni juhtimisel. Vaivara surnuaiale positsioonidele asumisel sattus pataljon tule alla ja kaotas neljandiku oma koosseisust. Major Soodeni pataljon koos “Norge” 11. pioneeripataljoniga ja “Danmarkiga” sai kell kümme õhtul käsu asuda rünnakule Lastekodumäel olevate punaarmeelaste vastu. Rünnakule minnes sattus pataljon venelaste kahuri, miinipildujate ja reaktiivmiinipildujate BM14 (“Stalini oreli”) tule alla, mille tagajärjel kaotas enamiku oma koosseisust mõnekümne minutiga. Miinipilduja rühma rünnakule asunud 75 võitlejast jõudis Grenaderimäe idapoolsetesse kaevikutesse 17 võitlejat ja kaks miinipildujat Jüri Estami juhtimisel. Peagi jõudsid sinna ka pataljoni ülejäänud võitlejad, keda oli kokku ligi 60 nooremleitnant Raul Jüriado juhtimisel, kes mehed ka pärast südaööd Lastekodumäe vastu rünnakule viis. Mere poolt ründas Lastekodumäge 11. pioneeripataljon Untersturmführer Werward Arera juhtimisel. Selle löögirühmad kaotasid pimeduses üksteisega kontakti ja põrkasid ka omavahel tuld avades kokku ning kandsid kaotusi. Raskelt sai venelaste poolt tagasivisatud granaadist kõhust haavata ka Arera, kes oma pioneeride poolt tagalasse toimetati ja arstide poolt päästeti. Rünnaku vältel hõivatigi osa Lastekodumäge. Kuid pärast Jüriado haavata saamist tõmbuti Grenaderimäele tagasi ning positsioonid jäid venelastele. 28. juuli hommikul oli Grenaderimäe idakaevikus kaitsel 30 meest rünnakule asunud 450 mehest 47. rügemendi I pataljonist. Saksa rindedokumentides võetakse Soodeni pataljoni saatus üheselt kokku – seda polnud enam olemas. 47. rügemendi I pataljoni käputäis võitlejaid jäi positsioonidele Grenaderimäe taha Vaivara surnuaiale kuni 8. augustini 1944.

Georg Sooden langes 28. juulil 1944 oma punkris Tornimäe läänenõlval mürsu (või granaadi) killust tabatuna ja on maetud Jõhvi Vabadussõja platsile. Georg Soodeni surmakuupäev hauakivil on ekslikult 27. juuli 1944. Tema autasude hulka kuulusid Kaitseliidu III klassi Valgerist, Soome Talvesõja medal, Idaala vaprusmärk, I ja II klassi Raudrist. Peagi maeti tema kõrvale sõber ja lahingukaaslane Raul Jüriado. Vabaduse eest võitlejad olid langedes väga noored: major Sooden oli 39- aastane ja Jüriado vaid 24- aastane.

Fotol – major Sooden oma punkri ees. Foto: Rindeleht.ee

Fotol- vasakul leitnant Jüriado, allikas: Kodu Kaitseks

Jõhvi elanike annetuste toel ja Jõhvi Linnavalitsuse korraldusel püstitati 20. juunil 1996 Soodeni ja Jüriado haudadel mälestuskivi, mille õnnistas 23. juunil 1996 Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Peeter Kaldur. Aastal 2009, seoses promenaadi rajamisega asetati kalmule uus mälestuskivi, vana kivi viidi Sinimägede Muuseumisse hoiule. 2024. aastal on Sinimägede kangelasel major Georg Soodenil kahekordne juubeliaasta – 2. detsembril möödub 120 aastat tema sünnist ning 28. juulil möödub 80 aastat tema surmast Sinimägedes. Jõhvi tulihingeline kaitseliitlane ja Jõhvi koguduse juhatuse aseesimees Arvid Siilak võttis südameasjaks mälestuskivi tagasi toomise ja taaspaigaldamise oma õigele asukohale. Kaasa aitasid Kaitseliidu Alutaguse maleva Jõhvi malevkond, Jõhvikivi OÜ, Scandec Ehitus OÜ, Silemm OÜ, Jõhvi Vallavalitsus ja Muinsuskaitseamet. 28. juulil 2024 toimus Soodeni ja Jüriado mälestuskivi taasavamine ja pühitsemine (pühitses Jõhvi koguduse õpetaja Ulvar Kullerkupp).

Mälestuskivi taaspüstitamine. Juuli, 2024.
Fotod: Vallo Reimaa

Mälestuskivi avamine ja taaspühitsemine 28. juulil 2024
Fotod: Põhjarannik

Kasutatud kirjandus:
Vikipeedia (Wikipedia)
Eesti Sõna nr 217, 17.09.1944
Rindeleht.ee
Kodu Kaitseks