Legendid ja rahvajutud

Jõhvi lood ja legendid

Gooti stiilis ühelööviline Jõhvi kindluskirik on oma arhitektuuri ja ajaloolise traagikaga üks omapärasemaid Eestis.

Legend Mihklist

Mihkli kiriku nimetus on saadud Püha Miikaeli järgi just sellepärast, et ta oli “taevase sõjaväe pealikuna” eelistatumaid kaitsepühakuid ordu ajal, seega sobilik kindluskirikule. Legendi järgi olevat kirikute ehitamisel päevane töö öösel saatana poolt rusudeks muudetud ja koguni maa alla vajunud, seni kui leidus inimene, kes laskis ennast elusana kirikuseina sisse müürida. Nii olevat ka Jõhvi kirikusse müüritud Mihkli-nimeline mees.

Nikolai Vildenau (omaaegne Jõhvi notar) on aastal 1939 kirjutanud: “Kirik ehitati gooti stiilis hiiglasuure põrandaaluse võlvistikuga. Altarist paremat kätt viis väike tammepuust uks kitsasse pimedasse käiku. Käigu parempoolses seinas, maast pooleteise meetri kõrgusel oli müüri sees umbes 30 cm suurune auk, mis viis pimedasse ruumi. Sellesse ruumi võlviti kiriku ehitamisel keegi Mihkli-nimeline isik, kes kiriku kaitsevaimuks jäi ja kelle nime järgi veel tänapäeval Jõhvi kirikut Mihkli kirikuks nimetatakse. Püha Mihklit toideti selle augu kaudu vee ja leivaga, nii kaua kui ta toitu vastu võttis ja küsimustele vastas. Nõnda elas Mihkel selles külmas ja niiskes ruumis, kus ta oma loomulikke vajadusi pidi rahuldama. Pärast surma jäi ta samasse ruumi nagu puusärki maetuna. Ta luukere asetseb tänaseni seal sellesamas asendis nagu ta suri. Nende ridade kirjutaja nägi veel 40 aastat tagasi eelnimetatut lahtist käiku ja auku ja lahtises augus asetsevat kivikruusi, millega Mihklile vett anti. Käigu uks võlviti kinni kiriku suurema remondi ajal. Sinna paigutati vöörmündrite pink. Pingi taga seinas on veel praegugi näha kinnimüürimise jälgi.” Käik avati 1989. aastal, puidutöömeister Arvid Urva valmistas ja paigaldas sinna ukse.

Legend ehitusmeistrist ja vanad ristid kiriku juures

Köster Richard Voldemar Sööt on aastal 1938 meenutanud Virumaa Teataja artiklis “Vanad ristid kiriku juures”: “Arvatakse, et Jõhvi kirik on ehitatud 1254. aastal, samas kohas asetsenud kindluse ümberehituse teel, mida ka selgesti tõendavad pühakoja ligemale paari meetri paksused kivimüürid koos oma eritaoliste võlvidega. Suuremat huvi on rahva keskel tuntud kiriku juures asetsevate igivanade ja sammaldunud kiviristide vastu. Neid olnud vanasti rohkem, kuid praegu leidub riste ainult neli, kuna teised on ajahambast puretud või hävitatud. Kaks suurt kiviristi seisavad jämedate puude vahel üksikult omaette, olles veel üsna terved ja võrdlemisi hästi säilinud. Ühelt võib hädavaevalt isegi sinna raiutud kirja ja aastaarvu lugeda. Kiri, mis on saksakeelne, algab järgmiste sõnadega: “Diesen stein sezte Stefo Mariensen….” Selle pealkirja all on aastaarv 1686. ” Köster Sööt (ja ka teised jõhvilased) on kinnitanud, et kiriku juures oli kalmistu, sinna maeti nii aadlikke kui ka maarahva liikmeid. Kiriku juures, muru peal oli olnud külili üks väga omapärane sõõrikujuline, reljeefselt välja raiutud kivitahvel, mis annetati aastal 1921 muuseumile. Kivisõõrile oli raiutud ainult kolm sõna: “Anna Reinu naine.” Nähtavasti oli mees selle püstitanud oma naise kalmule.”

Sööt jätkas: “Suurem kivirist arvatakse kuuluvat ühele kuulsale ehitusmeistrile, kes 1686. a paigu tegelenud peamiselt kirikute ehitamisel ja parandamisel. Nagu rahvasuu põlvest põlve seda räägib, on see kuulus ehitusmeister kutsutud ka Jõhvi kirikutorni risti uuesti seadma. Mees olnud juba kõrge tornitipu otsas ja kõik ettevalmistused läinud ladusasti, kuid risti paigale asetamise silmapilgul hüüdnud mees korraga all seisvaile meestele: “Siin on mitu auku, missugusesse ma peaksin risti asetama!?” Ja samal silmapilgul meister kukkunudki ühes kuldristiga alla, kusjuures mehe surm olnud ta kaaslastele ja ka rahvale masendavaks löögiks. Mees maetud siis kiriku lähedale ja ta kalmule püstitatud suurem kivitahvel. Mõningate vanemate inimeste arvates olevat aga ristipanija laip maetud kiriku ette – just samasse kohta, kuhu ta kukkus.”

Nikolai Vildenau (Virlau) on kirjutanud aastal 1939 (ajakirjas “Kohtla-Järve noorpõlv”): “Kirikust lõuna poole (endisele linnuse mäele) on vanasti surnuid maetud ja tervet mäge surnuaiaks kasutatud. Veel praegu on seal vanu haudu ja hauariste leida. Muist riste on graniidist ja välja raiutud. Ristid kuuluvad XV, XVI, XVII sajandisse. Üks rattakujuline rist kannab pealkirja: “Deiesen Stein setste Simo Metenson 1686 Odnis”. “Lieben cenah Daniel” järele on “Odnis” vanaaegne Kohtla nimetus. See surnuaed oli jõukama klassi jaoks, kuna linnuse taga oli teine surnuaed, kuhu talupoegi maeti.”

Kahe venna legendid ja salakäik

Kahe venna legende on põhjalikult uurinud ja analüüsinud ajaloolane Vallo Reimaa teoses “Jõhvi Muuseumi Seltsi Toimetised I” (2003). Toome siin ära vaid mõned.

I LUGU

Vanim kirjapanek leidub Tartu Õpetatud Seltsi toimetustes (2. köide, 3. vihik) 1850. Seal esitatud tekst on algselt jutustatud Seppa Ado nimelise “eesti vanaisa” poolt pastor J. Boubrigi isapoolsele onule. Jutustamine võis aset leida umbes 19. sajani esimesel veerandil.

Pastor J. Boubrig kirjutab: “Seejuures tuleb mulle meelde üks vana jutustus Jõhvi kiriku saamisloost… Küsimusele, kas pole see mingi loss või sõjakindlus olnud, on sealne rahvas mu isavennale järgmist jutustanud:

Elasid kord selles paikkonnas kaks suurest soost venda, varakad mehed. Samal ajal kui üks neist kaugel maal sõjas oli, pidi teine, nagu juba varem oli kokku räägitud, kodus mõlema jaoks ausa eluhoone ehitama, nägusa kindla lossi. Sellise ta siis ka teebki oma parima arusaamise järgi, kohale, kus praegu seisab kirik.

Kui aga metsik sõdalane tagasi jõudis ja küllaltki kaugele edenenud ehitust vaatas, leidis ta selle vähimais pisiasjus oma uhketele ootustele mitte vastavat. Seal valdas teda äge vihahoog, mis eelnenud lühikese vaidluse läbi veel kiiremini lõkkele lõi. Talt lendas tooreid sõnu samuti ärritatud vennale ja kui see end kasvavas ägeduses vähese ettevaatlikkusega kaitses, lõi teine ta lõpuks maha, nii, et kaotas elu, ja ta veri, venna käega valatud, sai selle uue ehituse esimeseks kurjaks meloodiaks. Pea haaras nüüd mõrtsukat sügav kaastunne, aga ta pisarad ning halamised ei äratanud surnut üles. Ta jättis nüüd sinnapaika kõik, mis sellest hoonest juba püsti oli, sellele kohale on nüüd kirik ehitatud. Seal aga, kus kavatsetud lossi vallikraav on püsima jäänud, moodustab see uue jumalakoja ümbruse, mis mõnedele sõpradele silmatorkavana on paistnud.”

“Ristirahva pühapäeva lehes” (aastal 1881) on aga lugu täiendatud lõpuosaga: “… Kuri töö oli tehtud, venna veri kisendas taeva poole. Ta laskis kõik maja maha kiskuda ja nagu venna vere lepituseks selle koha peale kirikut ehitada. Kiriku ukse ees on kivi maas näha ja selle peale on rist raiutud; üks vana jutt ütleb, et see olla haua koht, kuhu noorem sai maetud. Kirikust mõni versta maad eemale pidand uhke vend omale kindlat maja ehitama ja öeldakse, et see seisnud vanal ajal nüüdse Edise mõisas.”

II LUGU

Raamatust “Eesti Evangeeliumi Luteriusu kirikud” (K. Jaiki kirjastus, Tartu, 1939) võib lugeda: “Kirik oli, nagu veel praegugi näha, piiratud kraavi ja valliga, moodustades seega asjatundjate otsuste järgi nn kindluskiriku ja osutus eelkindlustuseks Edise linnusele, mis kirikust 2 km eemal. Kindluskiriku laadi näib tahtvat seletada legend, et esialgu seal, kus praegu seisab kirik, on rüütel ehitanud lossi. Rüütli tapnud vihahoos tema vend, kes aga siis saanud haaratud niisugusest kahetsusest, et ta pooleliehitatud lossi maha kiskunud ja tema asemele kiriku ehitanud. Ka maa-alune tee, mis Jõhvi kiriku altariruumi alt viib Edise lossi, viitab kindluskirikule. Nii on tõenäoline, et sõja ajal talupojad, nagu neil oli õigus oma elule ja varandusele, võitlesid kirikus ja kindlustatud keldris ja siit vaenlase tagasi tõrjusid.”

Üks legend räägib, et Jõhvi kirikust läks maa-alune käik vähemalt Järve mõisa hooneteni Kohtla-Järvel, puudutades vahepeal Edise ja Kukruse mõisaid, s.t veidi üle 10 km. Edise linnuse varemete all asuvad maa-alused ruumid, mida on vähe uuritud (omaaegne Edise mõisnik keelas nende uurimise) ja kust võib viia käik Jõhvi kiriku juurde. Kukruse mõisa juures on see käik leitud, kuid mitte veel Jõhvi kiriku juures. Nõukogude ajal uurisid põlevkivi kaevanduste insenerid Kukruse mõisa juures olevat käiku, kuid nende järeldus oli, et tegemist on pigem Kukruse mõisa kuivandamiseks võimaliku rajatisega kui maa-aluse käiguga. Aga Villem Raam kirjutab: “Ja võib olla algas siit (s.t Jõhvi kiriku juurest või selle seest) tõesti maa-alune käik Edisele, mille kohta on õige visad ning tavalistest legendidest märksa konkreetsemad kuuldused.”

III LUGU

Alutaguse tuntud kodu-uurija, prosaist ja pedagoog August Tõnurist on kirjutanud: “Rahvasuu teab Jõhvi kiriku ja Edise lossi kohta järgmist pajatada:

Kord elanud kaks venda. Vanem vend läinud sõtta ja käskinud nooremal vennal, kes kodukaitsjaks jäänud, sinna kohale, kus praegune Jõhvi kirik seisab, lossi ehitada, mida ka noorem vend täitnud. Sõjast koju tulles ei olnud vanem vend ehitatud lossiga päri, vendade vahel tulnud tüli ja ägeduses lõi vanem vend noorema maha. Vennatapmine mõjus aga vanema venna peale nii suurelt, et ta lossi maha lasknud lõhkuda ja selle asemele kiriku ehitas. Uue lossi ehitas ta aga Jõhvi kirikust umbes 2 versta maad põhjapoole, laiale mäeseljandikule. Lossi nimi on kuni tänapäevani Edise lossiks jäänud (kohaliku rahva keeles kutsutakse ta Ädise). Rahva jutt lisab veel nagu vendasi lepitades juurde, et vanem vend käskinud ennast pärast surma kiriku ette maha matta, kust ta hauast terve kogudus üle käigu! Sellega lootnud vennatapja oma veresüüd rahva ees lunastada. Rist kivi peal, mõni samm suurest kirikuuksest eemal, näitab seda kohta, kuhu patukahetseja ja vennatapja maetud.- Nõnda rahvasuu”

IV LUGU

1943. aasta augusti “Eesti Sõnas” esitab tundmatu autor versiooni, kus sõttamineku asemel esineb tüllimineku põhjusena armastatu motiiv.

“Kiriku tekkimise kohta liigub ümbruskonnas vana legend.- Nimelt elanud Edise lossis kaks venda, kes mõlemad austanud üht sugulasneidu. Üks vendadest pidi jääma Edisele, kuna teine asunud endale Jõhvi lossi ehitama. Kaevatud juba kraavid ja ehitatud vallid valmis, kuid siis läinud vennad oma ühise armastatu pärast tülli ja üks neist kaotanud selles tapluses elu. Tapja aga ehitanud südametunnistuse piinast lossi asemele kiriku, jättes lossikraavid ja – vallid alles. Tapetu haua kiviristi näidatakse kiriku ukse ees veel praegugi…”

V LUGU

Mall Hiiemäe esitab Virumaa koguteoses veel ühe variandi, milles peaosaliseks hoopis mereröövel:

“Nende alusmüüride pääl, kus praegu Jõhvi kirik asub, ei ole mõeldud kirikut ehitada, vaid üks kurikuulus meriröövel on tahtnud endale kindluse ehitada. Lossi ehitamine jäänud aga pooleli, sest peremees saanud merel röövlahingus surma… Poolelijäänud alusmüüridele olevat mereröövli poeg isa patte lunastada soovides kiriku ehitada lasknud.”

VI LUGU

Kalevipoeg tahtnud ehitada kirikut Alulinna kohale sohu, kus vundamendi vare veel praegugi näha, kuid päeval ehitatu lammutati öösel ära. Viimases hädas näidati talle unes, et pangu ta kaks paari musti härgi ette ning ladugu koorem ehituskive peale. Seal, ning kus härjad seisma jäävad, sinna ehitatagu kirik. Kalevipoeg tegigi nii ning härjad jäid seisma Jõhvi (Jõvi) allika juures künkal. Sinna ehitaski Kalevipoeg kiriku.

Matused kirikus

Aastal 1921 ilmus Narva ajalehes “Põhja Kodu” järgmine kirjutis (autor teadmata): “Jõhvi kirikus sai kevadel uus kivipõrand pandud ja kui vana põrand lahti võeti, leiti selle alt hulka puusärka, arvata ligi nelikümmend tükki. Nad olid kõik veel terved ja kõvad ehk nad küll juba mõni sada aastat seal olid seisnud. Ühes kohas oli kolm rida puusärka teine teise peale laotud, ja see ruum oli neli jalga kõrge. Selle koha peal, kus ennemuiste puusärgid sisse lasti, oli vana põrandal suur neljanurgeline kivi nelja raud rõngaga, kus ta üles tõsteti, kui uus puusärk sisse lasti. See matmise võlv käib aga poole kiriku alt läbi ja hakkab kantsli alt. Just kantsli alla oli üks vana õpetaja maetud, sest põranda kivi peal, kus tema hingas, olid järele seisvad sõnad lugeda. (Mõned sõnad on aga kirikuliste jalgade läbi äranühitud, neid tähendame punktidega). “Austatud ja…., kes õpetajaks Jõhvis oli … surnud aastal 1648 13-mail märtsil, kelle Jumal rõõmust ülestõusmist andku igaveseks eluks.” Vana raamatutest on leida, et selle õpetaja nimi Frants Illirikus oli, ja ta on kümme aastat Jõhvi koguduse hinge karjatseks olnud. Kõige mue kivide pealt ep ole mingisugust kirja leida. Mõne puusärgi kaaned olid lahtised ja seal ep olnud ka muud midagi, kui paljad luud ja kondid. Kirjasid ehk lehti ep olnud kusagilt leida. Ühel ainsal surnukehal oli veel nahk kontide peal näha ja surnu valge riide ja valge mütsi tükka oli leida, arvame et see vist üks noor poiss võis olla, kes seal puusärgis hingas. Võlv sai jälle kinni pandud ja puusärgid ilusaste paigale jäetud, kuhu nad esiotsi olid pandud. Vanal ajal oli ka mitmes koguduses viis, et õpetajad senna kiriku saivad maetud, kus nemad elu aegses armsa kogudusele olid Jumala sõna kuulutanud. – Nõnda kui õnnis Lutterus Wittenbergi linnas kiriku maeti. Sel viisil jäi pärast surma õpetaja kehagi kogudusele kuulutama, mis salmike ütleb: “Oh surelik ing mäleta: Mis oled, olin mina; Mis oled sa, ma olin ka; Mis olen, kül saad sina.”

Nikolai Vildenau on kirjutanud 1939: “Kiriku alla võlvistikku maeti kohapealseid silmapaistvaid surnuid ja võlvialune on kuni tänase päevani täidetud veel nende puusärkidega. Kiriku sees oli mõnikümmend aastat tagasi kivipõrandas umbes 6 jala suurune paekivist plaat, mille igasse nurka suur raudrõngas kinnitatud. See neljakandiline paeplaat tõsteti põrandast ära siis, kui kiriku võlvi alla surnuid maeti. Plaat kõrvaldati kiriku viimase suurema remondi ajal.”

Kasutatud kirjandus: Vallo Reimaa “Jõhvi Muuseumi Seltsi Toimetised I”, 2003
Lembit Kiisma “Jõhvi Püha Mihkli kirik”, 2002
Jõhvi kirikukroonika