Jõhvi ajalugu

Esmamainimine kuni XVIII sajand
Gevi, Genene, Jewe, Jevi, Johvi, Jõvi, Jevve, Jõhvi – nii palju ametlikke ja mitteametlikke nimesid on ta oma pika ajaloo jooksul kandnud. Alutaguse on olnud selleks väravaks, mille vahelt on juba iidsest ajast läbi käinud paljud sõjakäigud, tuues kaasa surma ja hävingut. Eestlaste muistse vabadusvõitluse käigus vallutas Taani 1219. aastal Põhja-Eesti ja koos sellega ka Jõhvi, kuid püsivat rahu ei saabunud. Aastatel 1262, 1268, 1294 tegid venelased sõjakäike Alutagusele ja kaugemalegi.

Esmakordselt on Jõhvit kirjalikult mainitud aastal 1241 Gevi külana Taani Hindamisraamatus “Liber Census Daniae”. Hilisemad kirjalikud teated Jõhvist on seotud peamiselt kirikuga. Jõhvi Mihkli ühelööviline gooti stiilis kindluskirik on oma arhitektuuri ja ajaloolise traagikaga üks omapärasemaid Eestis. Mõnede ajaloolaste arvates asus kiriku kohal muinaseestlaste maalinnus. Esmakordselt mainitakse Jõhvi kirikut aastal 1364. Arvatavasti oli tegu puitehitisega, mis oli kasutusel ka kindlusena. Wartberge kroonika andmeil toimus 1367. aastal venelaste sõjaretk Virumaale, kus suurem lahing peeti Jõhvi kiriku juures, mis venelaste poolt hävitati. Esimene paekivikirik ehitati 15. sajandi viimasel veerandil, mis 16. sajandi algukümnendil ehitati veelgi tugevamaks sõjaliseks tugipunktiks. Umbes samal ajal ehitati vasall-linnused Edisele ja Järvele, moodustades koos Kukruse mõisaga kindlustusvööndi tähtsal kauba- ja sõjateel läänest itta. Johann Renneri kroonika andmeil vallutasid venelased tormijooksuga Jõhvi kiriku Liivi sõja algul, 3.02.1558, tappes kõik kirikus olijad. Edise linnus alistus venelastele võitlusteta. 1637. aastaks oli kirik taastatud, kuid rüüstati ja põletati 1657 Rootsi-Vene sõja käigus ja venelaste sõjaretkel Virumaale 1695, kus Christian Kelchi ajaraamatu järgi “… maa tehti kuni Samma jõeni Virumaal lagedaks….”. 1698 on kirik jälle taastatud, nagu visitatsiooniprotokoll konstateerib. Kuid jälle rüüstati Põhjasõjas aastal 1703. Praeguse kuju sai kirik, v.a tornikiiver, peale ümberehitust 1728 – 1748. Tornikiivri praegune kuju on aastast 1875.

25 aastat kestnud Liivi sõda ja sellega kaasnenud taudid ja näljahädad hävitasid armutult kohalikku elanikkonda. 1668. aastal (Rootsi valitsuse ajal) elas Jõhvi külas vaid kaks perekonda: Kõrtsi Mats (kahtlemata kõrtsipidaja) ja Möldri Peetri Ärm (arvatavasti mölder). Sel ajal sai Jõhvi mõisa omanikuks kindralmajor Otto Welling, kes laskis ehitada kivist härrastemaja, teisi mõisahooneid ja nn. õlleköögi, mis sai eelkäijaks kunagisele Jõhvi õllevabrikule. Tolleaegsetes inkvisitsioonikirjades mainitakse, et mõisal oli kaks kõrtsi, üks Jõhvis, teine Puru külas. Jõhvis oli sel ajal juba vesiveski, mis mõisaomaniku poolt nn Kalarabas olevale tiigile ehitati. Selle kunagise Altveski või Käbina villaveski hoone lammutati 1980.a ja tiigi kohale ehitati individuaalelamud. Esimesed andmed Jõhvi mõisa viinaköögi kohta on aastast 1712. Piiritus- ehk viinavabrik ehitati 1872 ja töötas veel 1920. aastatel. Mõisa õllekööki, mis oli olemas juba 17. sajandi lõpul, laiendati mitmel korral (1875, 1903). Tsaariajal oli Jõhvi õllel hea maine – Peterburis osteti seda isegi tsaarikoja jaoks. Sajandi algul olid tuntumad õllesordid – “Lager”, “Bahrech”, “Pilsner”, “Münchener”. Esimesed õllevabrikud, mis 1921. aastal Eesti Vabariigi valitsuselt töötamisloa said, olid Saku, Tartu ja Jõhvi. Nii viina- kui õllevabriku hooned lasksid puruks taganevad sakslased 1944. aasta 19. septembril.

1782. aastaks (Tsaari-Vene valitsuse ajal) oli Jõhvi elanikkond tublisti suurenenud mitmesuguste ametimeeste ja käsitööliste arvel. Siin elas juba kümmekond perekonda: postikomissar (hobupostijaama pidaja), tohter, mölder, kõrtsmik, rätsep, kingsepp jt. Kõik nad olid pärisorjusest vabad. Külades elav maarahvas olid eestlased.

XIX sajand
1825. aastal peeti Jõhvis esmakordselt sügise- ehk mihklilaata. Hiljem, 1862. aastal sai mõisa uus omanik, kindralmajor krahv Ingelström veel teise küünlalaada pidamise õiguse, mis oli Jõhvile suure tähtsusega, sest lähemad laadad olid Narvas ja Rakveres.

Üheks tähtsamaks sündmuseks Jõhvile oli apteegi avamine 1841. aastal proviisor Leidenfrosti poolt. See oli ka vanemaid maa-apteeke Eestis.

Jõhvit läbinud maantee, hilisem postitee, sai 18. sajandi algusest ainsaks ja tähtsaks ühendusteeks, mis ühendas tsaaririigi pealinna Peterburgi Tartu ja Riia kaudu Lääne-Euroopaga. Jõhvi osatähtsus suurenes kui 1782. aastal toodi hobupostijaam Puru külast Jõhvi. Jõhvist on läbi sõitnud palju kõrgeid aukandjaid ja isegi kroonitud päid!

Esimese raudtee avamine Eestis 1870. aastal omas suurt majanduslikku tähtsust eriti Jõhvile, muutudes transiitkaupade läbikäigukohaks (raudteed Tartuni ei olnud veel, Tapa-Tartu raudtee avati 1876). Venemaalt tulevad kaubad laaditi Jõhvi jaamas (praegune Toila jaam) maha ja toimetati hobustega maanteed mööda Tartusse. Kontsessiooni kaupade edasisaatmiseks sai Jõhvi ärimees Geord Weide. Sel ajal oli Jõhvi keskuses juba mitu suuremat kivimaja, mis peale kahte põlemist (23.06.1868 ja 1.08.1944) on ümberehitatult tänaseni säilinud. Need on praegune “Silmarõõmu” ja endise Muusikakooli hoone.

Eestlaste rahvusliku ärkamise algus Jõhvis ja Alutagusel on seotud aastatel 1848 – 1871 Jõhvi koguduse ja Alutaguse praosti Friedrich Ferdinand Meyeriga. F.F.Meyer oli Õpetatud Eesti Seltsi asutajaid, hiljem ka auliige ja mitmete vaimulike raamatute autor, tõlkija ja toimetaja. F.F.Meyeri algatusel ja toetusel ning Jõhvi köstri ja kihelkonna koolmeistri Joseph Siegfried Saare juhatusel korraldati 1865. aastal Jõhvi laulupüha, mis oli eelkäijaks esimesele üldlaulupeole Tartus. Seltskondliku elu üritusena tuleb pidada kõige vanemaks seltsiks “Jõhvi Laulu Seltsi”. Laulukoori asutamiseks loetakse aastat 1862.

1883 asutati “Jõhvi Priitahtlik Tulekaitsemeeste Selts”. Aastatel 1897- 1906 tegutses karskusselts “Kiir”, mis tõi eduka kultuuritegevuse üldtuntuks kogu ümbruskonnas. “Kiire” näitlejate poolt etendatud näidendit “Möldri papa haigus ehk tohter Balsam” 30.04.1895, loetakse näitemängu viljelemise alguseks.

Koolihariduse alguseks võib lugeda aastat 1852 kui praost Meyer asutas kirikukooli, mis peale uue koolimaja valmimist 1862. a muudeti kihelkonnakooliks. Jõhvi muutus ise aleviks, kuid keskuseks puudus kindel administratiivmaa-ala, mistõttu elanikkond oli seotud vallaga nagu varem mõisaga. Keiser määras Eestimaa kuberneriks vürst Zahhovskoi, kes oli venestamise kindel poolehoidja ja juht. Tema mõjutusel sai vene ametkonna asukohaks Alutagusel Jõhvi. Juhtivatele kohtadele, nagu haagi- ja kihelkonnakohtunikud, politseiülem, postiametnikud, määrati umbkeelsed venelased. Et rahva seas poolehoidu leida, kutsuti Jõhvis ellu mitu heategevuslikku asutust ja seltsi. 1888 asutati haigemaja koos ambulantsiga. Narva maantee äärde ehitati puust kahekorruseline koolihoone. Kaks aastat tegutses venekeelne kool, mis hiljem muudeti ministeeriumikooliks (aastatel 1890-1918, hoone põles 1919). Kooli juhatajaks oli aastatel 1889 – 1910 Tartu Õpetajate Seminari kasvandik Peeter Talts, kes tubli koolimehena ja agara eesti tegelasena endast hea mälestuse järele jättis. Vastandamiseks venestamisele astutas Jõhvi mõisa omanik M.Girard 1870. aastal saksakeelse era-algkooli mõisa ametnike ja teenijate jaoks, kus võisid õppida ka alevi lapsed.

1891. aastal asutati Kuremäe nunnaklooster ja aastal 1895 valmis Jõhvi vene-õigeusu kahe torniga kivikirik.

Sajandivahetuseks oli Jõhvi elanike arv suurenenud ligi tuhandeni. Olid hobupostijaam, postkontor, kaks kirikut, kõrts, vesi-, tuule- ja auruveski, mõisa- ja viinavabrik, rahvakohus, apteek, pagaritöökojad. Oli suur turuplats, kus peeti turgu ja laatasid. Oli paarkümmend sõidu- ja veovoorimeest, kes vedasid kolm kilomeetrit eemal asuvast raudteejaamast (praegune Toila jaam) alevisse reisijaid ja kaupa. Suuri ja väikeseid poode oli kolmekümne ringis. Peterburi (Narva) maantee ääres pidasid oma majades väikeseid ärisid kingsepad, rätsepad, puusepad, plekksepad ja teised käsitöölised. Suve ajal oli alev suvitajate poolest hästi elav, kes elasid ligidal Toilas ja Orul.

Aastal 1900 asutati Jõhvi Põllumeeste Selts, mis tegutses 1940. aastani. 1906 asutati Jõhvi Hariduse Selts, mis 1913 võimude poolt sulegi, kuid aastatel 1922 – 1940 väga edukalt töötas. 1910 alustas oma tegevust “Jõhvi Laenu ja Hoiu Ühistus”, mis oli esimene rahaasutus kogu Alutagusel. 1920ndate aastate lõpul ühines see Üle-Eestilise Krediit-Pangaga. 1911 loodi Toila, hiljem Jõhvi Piimaühing, mis on aegade jooksul muutnud nimesid, kuid töötab tänapäevalgi.

Poliitiline aktiivsus saavutas haripunkti 1905. aasta revolutsioonilistes sündmustes. 9. detsembril toimus Puru külas (Jõhvi vallamajas) suur rahvakoosolek. Sealt sammus paarsada inimest Jõhvi, kus kisti maha riigivappe ja tsaaripilte. Paar päeva hiljem saabus Jõhvi karistussalk. Mitu inimest lasti kohapeal maha, paljud arreteeriti, jagati ihunuhtlust. Konsistoorium vabastas tolleaegse Jõhvi koguduse õpetaja Christophi ametist, kes tegutses revolutsioonisündmustes osavõtnute ülesandmisega.

1911 ja 1912 toimus esimesi autode võidusõite marsruudil Peterburg-Tallinn-Tartu-Riia, seega läbisid autod ka Jõhvi.

16.07.1914 (v.k.j.) algas I Maailmasõda ja algas mobilisatsioon. Eestit sõda alguses ei puudutanud, kuid paljud jõhvilased ja ümbruskonna elanikud leidsid teenistust 1915. ja 1916. aastate suvel Sinimägedes, kuhu ehitati sõjalisi kindlustusi. Septembris 1916 toodi Jõhvi 200-300 hiinlast, kes olid sõja ajaks Venemaale tööle värvatud ja pandi raudteejaama ümbruses metsa lõikama. Barakkide laudadest, kus hiinlased elasid, ehitati 1918. aasa suvel (Saksa okupatsiooni ajal) Narva maanteele kõnniteed. 3. märtsil, päev pärast Nikolai II tagasiastumist troonilt, toimus Jõhvis meeleavaldus, mille kestel purustati peale apteegi ukse kohal asunud Vene impeeriumi vapi nn keisrikulli ka kirikus asunud suure ajaloolise ja kunstiväärtusega Wellingi ja Paykülli rüütlivapid.

Aleviõiguste saamine
Peale Veebuarirevolutsiooni hakati Jõhvile taotlema omavalitsust ja vallast lahtiütlemist. Viru maavolikogu otsusega 29.08.1917 kuulutati Jõhvi aleviks ja määrati umbkaudsed maa-ala piirid. Valitud alevivolikogu oli 30- liikmeline. Esimeseks alevivanemaks valiti notar Karl Väli. Elanike arv oli ligemale 1300. Detsembri lõpul võtsid enamlased alevivalitsuses võimu, Jõhvi alevi Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee esimeheks sai Adolf Kesler, miilitsakomissariks, ühtlasi alevisekretäriks Richard Anslaud (Majak).

Aastad 1918-1938
Pärast lahinguid Sompa ja Jõhvi lähistel Petrogradist saabunud punakaartlastega, jõudsid 1.03.1918 Saksa okupatsiooniväed Jõhvi ja lahkusid 29. novembril. Korrapärast alevi asjaajamist sel ajal ei olnud, kuid Saksa võimude käsul nummerdati ära alevi majad, tehti kõnniteed ja istutati ilupuud turuplatsi äärde. 28. novembril alanud Vabadussõja käigus vallutas Vene Punakaart Jõhvi. 8.12.1918 kuni 16.01.1919 valitses Jõhvis Eesti Töörahva Kommuuni Nõukogu. Alevi Täitevkomitee esimeheks oli A. Weidenbaum. 1919 sai Jõhvi Keskkooli ja hiljem kaevanduskooli. Aastatel 1920-1930 oli alevivanemaks A. Käbin, 1930-1933 R. Lepik ja alates 1933. aastast A. Danilevsky.

Esinduslikud hooned ehitati keskkoolile 1923.a ja algkoolile 1929.a. Loomakliinik avati 1924, elektrivalguse sai Jõhvi 1926 Kohtla-Järvelt, 1933 Narva hüdroelektrijaamast. 1926. aastal asutati spordiselts “Kalju”, mis eksisteeris Jõhvi suurtulekahjuni 1943. aastal. 1929.a ehitati tärklisevabrik ja nn Saigi kaubamaja, kus asus kaksteist kauplust. Aastatel 1926, 1927, 1930 ja 1932 toimusid mõisa härrastemaja verandal Jõhvi laulu- ja muusikapäevad. 1933 ja 1937 toimusid Jõhvi Põllumeeste Seltsi näituseväljakul ülevirumaalised põllumajandusnäitused. Aastatel 1927-1934 ilmusid Jõhvis ajalehed “Jõhvi Teataja”, “Alutaguse elu”, “Alutaguse Teataja”, “Uus Alutaguse Teataja”. 1935. a püstitati Vabadussõja mälestussammas, mille alla maeti Järve lahingus langenud tundmatu sõduri jäänused. Raudteejaam jaamateede, laadimisplatvormi ja kaubaaidaga valmis 1933. aastal. 1936 ehitati esinduslik jaamahoone. Senine raudteejaam, mis asub keskusest 3 km Narva suunas, nimetati Toila jaamaks. Individuaalelamuehitus laienes Narva maanteelt ja temas hargnevailt tänavailt Rakvere ja Sompa tänava piirkonda, algkoolimaja ja raudteejaama ümbrusesse. Kaupluste ja muude müügipunktide arv suurenes 1930ndate aastate lõpuks kuuekümnele. Eriti hoogustus seltsielu. 1929. aastal asus Jõhvi mõisa Eesti Kaitseväe 4. üksik jalaväepataljon. Kalmistute läheduses (endise 2. kaevanduse kohal) asus sõjaväe õppelennuväli lennuangaariga.

Vabariigi valitsuse otsusega 29. aprillist 1938 eraldati alevile Jõhvi vallast juurde endist kirikumõisamaad 98,67 ha ja endist Jõhvi mõisa-maad 50,566 ha ning endist Sompa mõisamaad 5,96 hektarit.

Linnaõiguse saamine
1. maist 1938 sai Jõhvi linnaõigused. Sel ajal (1. aprilli seisuga) oli Jõhvis 2535 elanikku. Esimeseks linnavanemaks sai Aleksander Danilevsky, kes oli olnud alevivanemaks aastast 1933. Detsembrist 1939 kuni septembrini 1940 oli linnavanemaks Voldemar Härma. Volikogu poolt heakskiidetud Jõhvi linna sümboolikat ei jõutud kasutusele võtta. Üha rohkem jõhvilasi töötas põlevkivikaevandustes ja õlivabrikutes. Kiiresti suurenevast põlevkivitootmisest (ka Jõhvi piiridesse oli kavatsetud ehitada kaevandus) ennustati Jõhvi suurt tulevikku.

1940 – 1943
1940. aasta 17. juuni hommikul sõitis Jõhvi soomusautodega Punaarmee kolonn. Esimene miiting Turuplatsil toimus 23. juunil. Linna Täitevkomitee esimeesteks olid 1940/41 Meinhard Mägi ja Ants Lae. 1941. aastal 13. augusti ennelõunal tungisid Jõhvi peaaegu üheaegselt, nii Rakvere tänava kui ka Tartu maantee kaudu Saksa väed. Linn jäi terveks, ainult mõni maja sai kannatada saksa lennukipommidest ja kahurimürskudest. Suuremad olid aga elanikkonna kaotused – jõhvilasi oli mõrvatud, arreteeritud, küüditatud, mobiliseeritud, evakueeritud. Elanikkond oli vähenenud rohkem kui 500 võrra. 1941. aasta lõpul oli Jõhvis 2029 elanikku – 1182 naist, 847 meest. Saksa okupatsiooni ajal (1941-1944) oli linnavanemaks advokaat Aksel Kirsimägi. Saksa sõjaväevõime esindas Jõhvi komandant major Richter.

1940. aasta augustis hõivas Jõhvi mõisa Punaarmee jalaväepolk (alates 1929.a asus Kaitseväe 4. üksikjalaväepataljon). Saksa okupatsiooni ajal oli mõis Saksa sõjaväe käsutuses, härrastemajas asus sõjaväehaigla.

Jõhvi on saanud tulekahjude läbi mitmel korral kannatada. 1868 ja 1882 põlesid turuplatsiäärsed majad, 1875 kirikumõisa hobusetall ja karjalaut. Kuid 3.08.1943 pärastlõuna ületas kõik senise – tohutu tulemöll hävitas ühe kolmandiku Jõhvit. Tulekahi sai alguse Saksa sõdurite kasutuses olevast Jõhvi koguduse leerimajast (ehitatud 1812), kust tuli levis kiriku katusele ja tornikiivrile, mis mõlemad olid puupilbastega kaetud. Tugev läänetuul, kiriku katus ja torn saidki Jõhvile saatuslikuks. Tuli levis mööda puumaju kiiresti ja mõnekümne minutiga oli kogu Narva maantee ja temast hargnevad tänavad tohutus tulemöllus. Hävis 91 elumaja ja 129 kõrvalhoonet, 729 inimest põles puupaljaks, kaks inimest said surma, kümned põletushaavu.

1944
1944. aasta veebruarist kui rinne jõudis Narva ja Vaivara lähistele, sai Jõhvist samahästi kui rindelinn. Tihti olid Jõhvi ja Toila raudteejaamad ja linn ise Vene lennuväe pommitamise objektiks. Narva maantee piirkonda, vangimaja lähedale, ehitati kogu suve kaitseliini – tankitõrjekraavi laskepesade ja punkritega. Augusti keskpaiku evakueeriti Saksa sõjaväejuhatuse korraldusel kogu Jõhvi elanikkond. Kui 18. septembri õhtuks oli taganenud suurem osa sõjavange, hakkasid “tööle” Saksa hävituskomandod. Purustati kõik raudtee- ja maanteesillad ja liinipostid, õhku lasti jaamahoone, keskkoolihoone, mõisahooned, õlle- ja viinavabrik. Põlema süüdati hulk elumaju raudteejaama ümbruses. Imekombel jäid terveks algkool, tärklisevabrik, osa maju turuplatsi ümbruses ja Toila raudteejaam. 19.09 sisenesid Jõhvi Vene väeosad. Maju oli alles vaid 100. Umbes viiesajast tagasitulnud jõhvilasest arreteeriti ja küüditati hiljem ligikaudu viiskümmend. Linna Täitevkomitee esimeheks sai jõhvilane Hermann Kohtring.

Jõhvi areng aastatel 1945-1960
Seoses põlevkivi intensiivse kaevandamisega hakkas Jõhvi sõjajärgseil aastail kiiresti kasvama. Elanikkond suurenes peamiselt Venemaalt sisserändajate arvel. 1946 ehitati ja avati tööstuskool, algselt kaevanduskool nr 3. Samal aastal hakati linna külje alla ehitama kaevandust nr 2, mis töötas 1973. aastani. Endisele mõisa heinamaale ehitati suur remondi-mehaanikatehas. 1948 valmis esimene ühiskondlik hoone – Ehitajate klubi, hiljem Teatrimaja, mille ehitamisel kasutati endise Altkõrtsi kivimüüre. Suurema osa nendest töödest tegid Saksa sõjavangid, kes töötasid põlevkivirajoonis aastatel 1945 – 1950. Nende ehitatud on ka elumajad Rakvere ja Sompa tänavas. 1949 viidi turg praeguselt Keskväljakult Narva maanteele, algselt praeguse raamatukaupluse ja apteegi kohale, 1960. aastast alates praegusele kohale. 1950 ehitati raudteejaama hoone (üleliiduline projekt), samuti Rakvere tänaval asuv restoran “Kaevur”, hilisem nimi “Fööniks” (rahvapärase nimetusega “Korea”). 1953 ehitati kinoteater “Rahu” ja 1956 Narva maanteele kultuurimaja, hilisem kohtumaja (arh. A. Matteus, hoone lammutatud 2024). 1955 valmis väljakule ehitatud administratiivhoone (arh. H. Armani üleliidulise projekti teostus). Sama projekti järgi on ehitatud endine “Eesti Põlevkivi” haldushoone Jaama tänaval. Samal ajal laienes ka individuaalelamute ehitus, viimased suunati linna ääremaadele. Linna Täitevkomitee esimeesteks olid kuni ühendamiseni Kohtla-Järve linnaga 1960. aastal – Aleksander Baranov, Albert Ardlo, Grigori Seimar, Erich Shmider.

1949. aastal sai Jõhvi lühikeseks ajaks Jõhvimaa maakonnalinnaks (Jõhvimaa territoorium vastas enam-vähem praeguse Ida-Virumaa territooriumile). Peale maakondade likvideerimist 1950 sai Jõhvi rajooni keskuseks.

20.10.1949 ilmus Jõhvi maakonna, hiljem Jõhvi rajooni ajaleht “Sotsialismi Tee”, mida trükiti Narva maanteel asunud trükikojas “Jõhvitrükk”. Trükikoja hoone oli ehitatud 1943.a põlenud linnasauna kivimüüridele. 1.11 hakkas ilmuma Kohtla-Järve linna ja rajooni ajaleht “Leninlik Lipp”, mis 22.12.1990 sai uueks nimeks “Põhjarannik” ja ilmub Kirde-Eesti ajalehena.

Peale ümberehitust sai tärklisevabrikust 1957. aastal Jõhvi Limonaadi ja Õllevillimise tehas, hiljem töötas aastaid “Viru Joogid” nime all. 1958. aastal ehitati Narva maanteele leivatehas ja Toila jaama Jõhvi Teedevalitsuse asfalditehas.

Jõhvi liitmine Kohtla-Järvega, Jõhvi Kohtla-Järve osana
Ühtse põlevkivirajooni kava hakati välja töötama kohe pärast sõda. Kavandati antud piirkonna kõik linnalised asulad koondada ühtseks haldustervikuks. Ellu hakati seda viima alles 1959. aastal, mil Kohtla-Järvega liideti Kohtla ja Kukruse alevid. Ülemnõukogu Presiidiumi määrusega 14. oktoobrist 1960 “Eesti NSV Põlevkivibasseini territooriumil ühtse administratiivkeskuse loomise kohta” ühendati Jõhvi ja Ahtme linnad ning Sompa töölisalev Kohtla-Järve linnaga. 20. oktoobril 1960 andis Ministrite Nõukogu välja määruse nr 418 “Vahenditest seoses ühtse administratiivkeskuse loomisega põlevkivi-basseini territooriumil”. Selle täitmiseks organiseeriti 7-liikmeline komisjon eesotsas N. V. Makarovaga, mis viis läbi Jõhvi rajooni, Jõhvi ning Ahtme linna varade üleandmise. Jõhvi linna likvideerimine viidi lõpule 5. novembriks 1960.

30. augustil 1965 (kaevurite päeval) avati endisel ümberehitatud turuplatsil Lenini monument, mis võeti maha 27.08.1991. 1958 aastal avati Jõhvi Noorte Spordikool. 1953. a alustas Ahtmes tegevust Muusikakool, mis kolis 1956. aastal Jõhvi (asus Keskväljaku ääres, 2- korruselises puithoones), kolis 1970. aastal hoonesse, kus asus varem Klettenbergi äri ja Jõhvi apteek. Muusikakool tegutses seal kuni aastani 2005 (kuni Jõhvi Kontserdimaja valmimiseni). Vene koolimajad ehitati 1949. a Rahu tänavale, 1960 Jaama (Lenini) tänavale ja 1975 Narva maanteele (21. juuni tänavale). Aastal 1966 ehitati nn mikrorajoonis eesti koolimaja (Jõhvi I Keskkool, A. Kesleri nim. V Keskkool). 25.05.1957 sai Jõhvi lennuühenduse Tallinnaga Tammiku lennuväljalt, kus 1944. aastal oli asunud Saksa lennuväli. Hiljem toimus lennuühendus Leningradi, tartu ja Narvaga. Lennuühendus lõpetati 1970. aastate alguses.

1960. aastate alguses süttisid Jõhvi ja teiste kaevanduste terrikoonikud. 1960ndatel aastatel ehitati nn Jõhvi mikrorajoon (arhitektid I. Jaagus ja P. Aarmann), kus elas üle 5000 elaniku. Aastal 1965 valmis pangahoone Rakvere tänavas ja avati perekonnaseisuosakond Kivi tänavas. 1970 ehitati piimakombinaat Linda tänavale. 1970ndate aastate algul ehitati Narva maanteele rida viiekorruselisi elamuid. 1976 ehitati Jõhvi kaubamaja (arh. H. Margna), mille tõttu lammutati ajalooline hobupostijaama hoone (ehitatud 1782). 1978 valmis endises mõisa pargis nn kultuuripalee “Oktoober”, hilisem Kultuurikeskus (arh. R. Haiduk). 1970ndate lõpus valmis, peale mitmeid ümber- ja juurdeehitusi viadukt. Põlevkivirajooni laulupidude ja muude kultuuriürituste paigaks sai Toila-Oru park, kus peeti ka esimene sõjajärgne laulupidu 24.07.1949.

Linnaõiguste taastamine, linna areng
Linnaõiguste taastamine tõusis päevakorda 1989. aastal ja seda kiirendas ENSV Ülemnõukogu 24.07.1989.a otsus haldusreformi läbiviimise kohta. Nn. laulva revolutsiooni ajal, aastatel 1989 – 1991 toimus Jõhvis mitu eestimeelset miitingut ja hakati pidama “Jõhvi jada” nimelisi kontserte. 1991. aasta suvel tähistati nii Jõhvi kui ka ümbruskonna esmamainimise 750. juubelit. Juba “laulva revolutsiooni” käigus hakkasid patriootiliselt meelestatud jõhvilased nõutama Jõhvi kui iseseisva linna taastamist. Mõned päevad pärast Eesti Vabariigi taastamist 27.08.1991 anti välja Eesti Vabariigi Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus Jõhvi linna taastamise kohta. 2.02.1992 toimusid Jõhvi linnavolikogu valimised ja 7.02.1992 valiti linnavolikogu esimesel istungjärgul Jõhvi linnapeaks Aavo Keerme. Jõhvi linnavalitsuse määrusega anti osadele tänavatele uued nimed, Jõhvis asuv Kohtla-Järve Sidesõlm nimetati ümber Jõhvi Postkontoriks ja Jõhvi postiindeksiks sai EE2045. Jõhvi elanike arv oli umbes 16 000. Augustis 1992. a kinnitas Vabariigi Valitsus Jõhvi linna (1938. aastal kavandatud) sümboolika.

Peale linnaõiguse taastamist kujunes esimeseks etapiks Kohtla-Järve linnast eraldumine s.o varade ülevõtmine, Jõhvi linna haldusaparaadi loomine ning linnamajanduse ja linnakeskkonna sisuline arendamine omavalitsuslikule linnale omasele tasemele. Moodustati munitsipaalettevõtteid, loodi linnavalitsusele alluvaid struktuuriüksusi. Alustati varade ja maa tagastamist õigusjärgsetele omanikele, käivitati privatiseerimisprotsess. 17. oktoobril 1993 toimunud valimistel valiti 21-liikmeline Jõhvi Linna-volikogu, volikogu esimeheks valiti Harry Heinrichsen ja 28. oktoobril 1993 kinnitati linnapeaks Aavo Keerme. Linnas hakkas arenema väikeettevõtlus, loodi üle 300 uue firma. Elavnes märgatavalt kaubandus, paljud poed said kaasaegsema väljanägemise. Jõhvi kujunes maakonna tähtsamaks kaubanduskeskuseks.

Jõhvist kujunes ka administratiivkeskus, kus asub enamik riiklikke struktuure. Märgatavalt parandas linna ilmet nende ametite hoonete renoveerimise alustamine. Aktiivne on olnud ehitustegevus: 2002. aastal valmis Jõhvi Tsentraal, 2005. aastal valmis Jõhvi Kontserdimaja (samas hoones asuvad ka Kultuuri- ja Huvikeskus ning Jõhvi Muusikakool). Aastal 2006 valmis Jewe Ärikeskus (Selveri hoone), 2010 valmis lasteaed “Pillerkaar”, 2011 Jõhvi Kohtumaja, 2015 Jõhvi Gümnaasium, 2019 Jõhvi Pargikeskus, 2022 Lidli kauplusehoone ja Kood/Jõhvi hoone (Jõhvi IT kool), 2023 Jõhvi Põhikool. Valminud on Jõhvi kalmistu juurest kuni Kontserdimajani promenaadi III etappi, 18.06.2020 avati Kontserdimaja juures Muusikaväljak, 21.06.2022 avati Heino Lipu staadion jpm.

Täiendava ajalooga saab tutvuda Jõhvi valla koduleheküljel: johvi.ee, https://www.johvi.ee/et/tutvustus-ja-asukoht,

samuti saab jooksvat infot Jõhvi valda puudutavate küsimuste kohta.

Kasutatud kirjandus: Lembit Kiisma “Vana Jõhvi”, Jõhvi, 1998, Trükikoda Trükis AS.

Fotod: enne 1943. aastat – Anneli Leini kogust, Jõhvi põlemine Karl Hintzer, alates 1944. aastast fotod internetist.