Artikkel õp Aksel Kallasest

Meenutades õpetaja Aksel Kallast

Seoses Jõhvi koguduse kunagise õpetaja Aksel Kallase 130. sünniaastapäevaga hakkasin eelmise aasta alguses uurima tema elu ja loomingut ning avastasin andeka ja põneva isiksuse koos omapärase ja traagilise elukäiguga. Soovin seda lugu ka Teiega jagada.

Juured ja kooliaeg

Aksel (Axel) Kallas sündis 15. juunil 1890. aastal (ukj) Rõuge kirikumõisas pere 4. lapsena. Tema isa Rudolf Kallas oli Eesti vaimulik, teoloog, pedagoog, kultuuriloolane ja rahvusliku liikumise tegelane. Ema Ida Kallas (sünd Bernhof) oli baltisaksa kaupmehe tütar. Aksel Kallase vanaisa Mihkel oli Kaarma koguduse köster, kihelkonna koolmeister ja rahvaluulekoguja. Mihkel ja Miina Vilhelmine Kallase perekonnas olid olulisel kohal haridus, raamatud ja harmooniumimäng, nad olid esimeste eestlaste seas, kes suutsid oma kõigile kolmele pojale anda ülikoolihariduse. Rudolf Kallas oli mitmete aritmeetika õpikute autor, aastal 1897 kirjutas psühholoogilise teadustöö teemal „Mäluõpetuse süsteem“. Noore vaimulikuna pühitses ta 14.06.1884 Otepää koguduse pastoraadis esimese sinimustvalge (EÜS- i) lipu. Aksel Kallase lell Oskar Kallas oli rahvaluuleteadlane ja diplomaat, lellenaine Aino Kallas oli Soome kirjanik, esseist ja kriitik.

Aksel Kallas on ristitud Rõuges 28.06.1890, tema ristivanemateks olid Jakob Hurt, Oskar Kallas, Carl Niggol, Jenny Bernhof, Meta Birkenberg ja Minni Kallas. Aksel Kallasel oli 3 õde ja 2 venda. Tema lapsepõlveaastad möödusid maalilises Rõuges. Rudolf Kallas on kirjutanud:„ Oma 14 aasta jooksul olen laulatanud 1628 paari, ristinud 8763 last, matnud 5868 inimest, leeritanud 5024 noort, siin olen ma kirjutanud 17 raamatut, 6 last on siin mul sündinud ja 1 laps on surnud.“

Rõuge pastoraadiskülastas abikaasa venda ka kirjanik Aino Kallas, kes meenutab pastoraadi idülli: “Olen sageli istunud pikas söögilauas, mille otsas oli peremeheks Rudolf Kallas  – või õigemini, ta ei hoolitsenud vähimalgi määral oma peremehekohustuste eest, arvan koguni, et ta vaevalt teadis, mida sõi. Keset oma kasvavat noort peret, kuhu balti kombe kohaselt kuulus ka proua vallalisi õdesid ja tädisid, keset seda lärmitsevat, naerda itsitavat, keeltpeksvat, täiesti inimlikku hulka mõjus ta ihuüksi olijana, otsekui suur, tohutu kaljumürakas keset mänglevate, kergemeelsete pisilainete virvendust“.

Kuna Jakob Hurt lahkus Peterburi Jaani koguduse õpetaja ametist aastal 1901, valiti uueks õpetajaks Rudolf Kallas. Pere koliski aastal 1902 Peterburgi, kirjanik Aino Kallas on avaldanud oma mälestustes, et suurlinnaelu valiti osalt ka pere ülevalpidamise ning pereema Ida Kallase soovi tõttu. Aksel Kallas õppis Peterburi Püha Peetri koolis, mis on Venemaa vanimaid õppeasutusi ning ühtlasi ka Peterburi vanimaks kooliks ning lõpetas selle aastal 1909.

Ülikooliaeg ja kasvamine vaimulikuks

Aastal 1910 astus Aksel Kallas Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Oli korp! Sakala liige. B!vil! Rasmus Kangro-Pool on meenutanud: „Kuidas ma mäletan kaasvõitlejaid? Eks neid olnud palju, aga vähesed on iseloomulisusega jäädavalt jäänud mällu. Minust vanemaist, kes äsja olid õppimise lõpetanud, püsib silmis kadunud kirikuõpetaja Aksel Kallas. Mäletan, kuidas ta varemini tegi oma liikumisi ainult voorimehel. Paks oli ta ja troska vedrud vajusid siis ikka viltu. Ta luuletas, jõi ja pidas ka tudengina jutlusi kirikuis. Ja kui ta jutlustas, siis oli tundmus, et tema laulikuline pinge on toonud Jumala meile kõigile palju lähemale, kui tundsime seda muidu kiriku tavalisuses. Joomise- ja elupõletamishoog vahetus temas hiljemini mingi palvetamisinnuga. Kui külastasin teda esmakordselt tema väikeses möbleeritud toas, siis oli seal nurgas altaritaoline ese ja küünlad põlesid. Ta ütles, et palvetab nüüd iga päev tundide viisi ja leiab, et olla üksinda oma Jumalaga on palju kaunim kui seltskondluse harrastamine. Kindlasti parim laulikuline kõnemees kiriku kantslis, keda mina kunagi olen kuulnud. Kord ta pidas jutluse ühel erilisel noorsoojumalateenistusel Peetri kirikus. Tema hääl ja tunnete tung pani õhu vabisema, ning kui ta sirutas käe üles ja kõneles vahenditult Jumalaga, siis tõusid kirikulised püsti ja valitses surmvaikus.“

Aastal 1911 andis Aksel Kallas välja saksakeelse luulekogu „Estnische klänge“ (Carl Glücki  Ülikooli-raamatukauplus, Tartu). Teos on pühendatud isale, Rudolf Kallasele ning sisaldab ilusa valikuga tõlkeid saksa keelde eesti rahvalauludest ja luulest (11 autorit) koos tõlkija eessõnaga.

Mart Laar on kirjutanud (Sirp, 26.01.2007): „Nii nagu suurem osa teistest esimese põlve eesti haritlastest kosis Rudolf endale kaasaks saksa rahvusest neiu – juba seetõttu oli kodune keel saksa keel. Kui sellele lisada Peterburist saadud haridus, pole midagi imestada, et saksa keel Aksel Kallasele lähedasemana tundus. Pigem võib imestada seda, et sellistes oludes kasvas Aksel Kallas üles veendunud rahvuslaseks, kes oma saksakeelsetes luuletustes seda ka vaka alla ei jätnud. Vähe sellest, Aksel Kallas suutis luuletada ka eesti keeles, tegutsedes viljakalt kirikulaulude tõlkijana ning andes välja Vabadussõjale pühendatud eestikeelsete luuletuste kogu.“

Aastal 1912, isa surma eel andis Aksel Kallas välja saksakeelse luulekogu „Am Moor“ (H. Laakmann, Tartu). Rudolf Kallas suri Peterburis 61- aastasena 22.04.1913 ning on maetud Tartu Raadi kalmistule. Aino Kallas on avaldanud, et Rudolf Kallas hääbus üle jõu käiva töökoorma all (koguduses oli umbes 70 000 liiget, pastoraalsete ülesannete hulk oli nii suur, et ka kirjatööks enam aega ei jäänud).

Usuteaduse üliõpilasena andis Aksel Kallas aastal 1912 veel välja teise raamatu „Noorus: Kaks pidukõnet“ (K. Sööti trükk, Tartu). Eessõnas ta kirjutas: „Seda oma kõnet Eesti Evangeliumi Nooresoo eest hoolitsemise Seltsile pühendades, soovin temale 13. aastapäeva pühitsemise puhul õnne, kasvamist ja edu. Öö — pime öö lasus meie rahva pääl . . . Siis ütles Kreutzwald — meie Kreutzwald ütles: „Kaugelt näen kodu kasvama”. Need sõnad lähevad täide. Sest sääl, kus tõsine noorus on, sääl peab kodu kasvama. Siis kasva ja õitse sa, Eesti noorus! Ja kasva ka sina — armas, armas Eesti kodumaa!“

Vaimulikutee

Aksel Kallas lõpetas Tartu Ülikooli usuteaduskonna aastal 1915 ning sooritas Konsistooriumile eksamid 22. ja 23.09 (pro venia concionande et pro ministerio). Prooviaastatel oli ta 24.09.1915 kuni 17.01.1916 Keila koguduse õpetaja Jakob Kuke ning 17.01.1916 kuni 25.04.1916 Kose koguduse õpetaja Harald Põllu juures. Aksel Kallas õnnistati 24.07.1916 Tallinna Toomkirikus Keila koguduse õpetaja adjunktiks, kus ta teenis kuni 22.12.1916.

24.01.1918 suri 55- aastasena Aksel Kallase ema Ida Emilie Eleonore Kallas. Karl Raudsepp on kirjutanud: „Proua suri revolutsiooni ja näljaajal Peterburis 1918. aastal. Ka mõned lapsed olid hukkunud või kadunuks jäänud…“

Aksel Kallas valiti Paistu koguduse õpetajaks alates 17.12.1916. Teenistusaja katkestas Eesti Vabadussõda, mis algas 28.11.1918 ning õp Kallas siirdus sõjaväevaimulikuks. Ta teenis Narva frondil ning Võrus 2. diviisi väliõpetajana ja Võru haigla 2. diviisi nakkushaiguste osakonna vaimulikuna. Ainulaadsed on Rahvusarhiivis säilitatud 3 fotot, millel on ka õp Kallas: 2. diviisi Lendsalga haigemaja personal Võrus, õp Kallas surijatele armulauda jagamas ning nakkushaiguste palatis (haigevoodis).

Pärast Jõhvi koguduse õpetaja Hesse mõrva 18.12.1918 valiti Aksel Kallas 17.09.1919 Jõhvi koguduse õpetajaks (kinnitati Konsistooriumi poolt 3.10.1919). Ester Haljaste on kirjutanud: „Sama aasta novembris tuli Jõhvi üle 1000 sõjapõgeniku. Jõhvi sai Narva frondile koondatud vägede tagavarabaasiks ja detsembris asusid kirikumõisa elama Kuperjanovi partisanid, hiljem ka rahvaväe kaks polku. Kirikuõpetaja oli vahepeal Rõugesse tagasi läinud, sest tema eluaseme hõivasid sõjaväeüksused. Kindral Aleksander Tõnissoni korraldusel vabastati ruumid, kirikuõpetaja tagasikolimiseks määras ta 500 marka.“ Kuni 1920. aasta jaanuarini sai õp Kallas peatuda köstrimajas.

Abielu, õnn ja lein

Aksel Kallas abiellus 1920. aasta mais Hilda Auguste Kikasega (sünd 1893 Õisus), kes töötas Pääsküla vangilaagri soetõve haiglas halastajaõena.

Aasta 1920 oli õp Kallasele kirjanduslikult viljakas aasta. Ilmus Vabadussõjas langenutele ja Eesti Vabariigi sünni auks kirjutatud teos „Üleskutse! Neile, kes veel vaimu tunnistavad.“ (J. Zimmermann, Tallinn). Raamat on kirjutatud lohutuseks, lootuseks ja innustuseks.

Teine raamat oli saksakeelne „Nervenvibrierungen im Tintengewande: Futuro-kubistisches“ (Kiri, Tallinn), Gori ehk Vello Agori omanäoliste illustratsioonidega. Tegemist on avangard ja satiiriliste ning eksperimentaal-onomatopoeetiliste luuletustega. Kolmas raamat oli „Templi lävel“ (Kirjastusühisus Kool, Tallinn).

30.05.1920 toimus Jõhvi kirikus õp Kallase introduktsioon EELK piiskop Jakob Kuke poolt, assisteerisid Maarja Magdaleena koguduse õpetaja Paul Voldemar Kuusik ja Suure-Jaani koguduse õpetaja Georg Rosenberg. Köster Sööt on kirjutanud: „Kell 11 e.l. mindi rongis kirikusse, eesotsas piiskop ühes assistentidega, nende järele introdutseeritav õpetaja Aksel Kallas, kirikunõukogu esimehe hr Karel Uustali ja abiesimehe hr Jaan Koppeli saatel, nendele järgnesid teised kirikunõukogu liikmed ühes vöörmündritega. Kirikus asusid piiskop J. Kukk ühes assistentidega altarile, kuna õp Kallas altari võre ette jäi – poolringis tema ümber kirikunõukogu liikmed. Selleks pidu jumalateenistuse päävaks olid tarvitusel laululehed, mis sisaldasivad õp Kallase näopilti ja selleks sündmuseks oma luuletatud laulusi. „…“ Kogudus oli jumalateenistusest suurel arvul osavõtma tulnud, kirik oli rikkalikult kaunistatud, ka ilustasivad jumalateenistust muusikakoor ja kolm laulukoori. Pärast jumalateenistust võeti ühisest pidulauast osa, mis koguduseliikmete poolt kaetud oli, ja kus mitmeid tervituskõnesi päeva tähtsuse kohta peeti“.

Õp Kallasest peeti lugu, tema jutlused tõid rahva kirikusse. Leeri- ja kalmistupühadel kasutas ta alati oma loomingut, koostades ja väljaandes spetsiaalsed laululehed, mis on säilinud Jõhvi koguduse arhiivis.

Ester Haljaste on kirjutanud: „1920. aasta lõpus haigestusid Jõhvi kihelkonda jäänud sõjapõgenikud plekilisse soetõppe, mis viis hauda ka mitusada kohalikku elanikku. Alles järgmisel kevadel suudeti epideemiale piir panna.“ Haiged olid paigutatud ka koguduse majadesse ning Hilda Kallas oli nende põetajaks, olles ise lapseootel.

27.-29.11.1920 toimusid Eestis I Riigikogu valimised, kuhu Kristliku Rahvaerakonna Virumaa nimekirjast valiti ka Aksel Kallas. Ta jutlustas Riigikogu töö alguse puhul peetud pidulikul jumalateenistusel. Valiti amnestia komisjoni ja töökaitse komisjoni liikmeks.

23.01.1921. aastal sündis Jõhvi kirikumõisas Aksel ja Hilda Kallase poeg Rudolf Gottfried Hinno. Hilda Auguste Kallas suri sünnitusele järgneval päeval, 24.01.1921 ning maeti 29.01.1921 Tartu Maarja (Raadi) kalmistule. Rudolf Gottfried Hinno Kallas ristiti Jõhvi kirikumõisas 29.03.1921 õp Jüri Martenseni poolt. Vaderiteks olid Harald Kikkas, dr Turtschaninoff, dr Kolbe, Emilie Kikkas, Helene Kallas ja Helmuth Kallas.

Dr A. Lenzner Tartust on kirjutanud ajalehes Postimees (8.02.1921 nr 31): „Jääkülmal talve ööl on surma halastamata käsi kahetand selle noore ja kallimeelse ligimesearmastaja südame. Elus tuleb paljudelgi inimestega kokku puutuda, kuid nii harva on leida neid, kelle mälestus püsiks sarnasena äraseletuna kui kadunu oma. Mäletan: see oli 1919. a. kevadel, kui mind Pääsküla vangilaagri plekilise soojatõve haigemaja arstiks- ordinaatoriks nimetati, kus surmav taud raskest lõikust pidas sõjavangide venelaste keskel. Siis ilmus sinna halastajaõena pr Kallas (tol ajal veel prl Kikkas), kes vabatahtlisena palus, et teda plekilise soojatõve haigemajja nimetataks. Tuli töötada rasketes oludes, tehes peaaegu üliinimlikke pingutusi: oli päevi, kus surid kümned… Seal õppisin ma pr Kallast tundma. Tema oli meie haigemaja hea vaim: oma viimast, isegi toidu ratsiooni jagas ta haigetega, ta trööstis neid ja kannatas ühes nendega. Siis murdis ka raske taud mind – pr Kallas sai uue hoolealuse juure – ja mõne päeva pärast ka teda. Meid toimetati Tallinna haigemajja, kus me pea ühel ajal paranesime. Mind nimetati teisale, kuid pr Kallas pöördus tagasi vanale kohale. Järgmine kord kohtasin teda 1920.a suvel Jõhvi alevis, tema uues kodukohas, kuhu mind oli sanitaar inspektorina komandeeritud Judenitshi väeriismete ja Vene sõjapõgenike seas pesitseva plekilise soojatõve taudi likvideerimiseks. Läksin mööda tänavat ja kuulsin hüüdu: „Doktor, doktor, Lenzner!“ Pöördusin ja nägin maja aknal pr Kallast, kes mind oli aknast silmanud ja haige juurde kutsus. Oma mehe, Jõhvi õpetaja, kodu ümbruskonna haigete keskel oli ta uue tegevuspõllu leidnud. Ja nüüd, kinkides ilmale uue elu, ei kannatanud süda, mille läbipõetud raske taud nõrgestand, seda enam välja. Olgu maamuld kerge selle ligimesearmastaja noorelt kustunud südamele!“

Koguduse arhiivis on säilinud foto, kus õp Kallas istub kirikumõisa palkonil, süles väike Hinno.

Abikaasa surm mõjus Aksel Kallasele väga raskelt, kirikukroonikast võib lugeda, et ta oli Tartus ravil ning peatus ajutiselt ka Tallinnas. Köster Sööt on kirjutanud, et jutluste kvaliteet halvenes ning õpetaja kasutas sageli morfiini. Leinaajal kirjutas õp Kallas kauneid leina- ja lohutuslaule, mida võib leida ka praegusest EELK Kiriku Palve- ja Lauluraamatust („Kui südant piinab valu“, „Ärka, süda, vaim ja mõte“, „Su ette, vägev elulooja“, „Siimon Joona, täna“). Raamat „Kui pisarad kõnelevad“ (1921, Odamees, Tartu) on  pühendatud armastatud abikaasale, Hilda Auguste Kallasele ning sisaldab leina- ja lohutusluulet. Teine raamat „Sealtpoolt kaldalt“ (Kiri, Pärnu) sisaldab esseelaadseid usulisi mõtisklusi ja laule Jumala kiituseks.

Õp Kallas andis nõusoleku end valida Rõuge õpetajaks 21.03.1921. Ta kirjutas Konsistooriumile: „Pärast oma abikaasa surma oli mul ainuke soov kurvast ümbrusest lahkuda ja mujale tööle asuda. Andsin sellepärast Rõuge kogudusele oma nõusolemist teada Rõuge õpetaja koha vastu võtta, kui rahvas mind ühelmeelel valib, mis ka hiljuti sündis. Nüüd aga ei taha Jõhvi kogudus seda aga mingil tingimusel lubada ja on mind väga tungivalt palunud teda mitte maha jätta. Südames olen ka nõus tema palvet täitma ja jääma, kui see ilma suure pahanduse sünnitamiseta ja ametile kahju toomata sündida võib, (sest ma ju) Rõugele oma sõna olen annud tulla. Annan sellepärast asja Kõrgeaulise Konsistooriumi otsustada.“ Jõhvi koguduse täiskogu tuli kokku 31.07.1921 ning ühehäälselt otsustati õp Kallas tagasi kutsuda. Pärast koosolekut laulsid koguduse liikmed haigele õpetajale pastoraadi akna all laulu „Sa meie lootus Jeesuke.“ Köster Sööt kirjutas kirikukroonikas: „18.09.1921 teatab õp Kallas kantslist, et ta viimase jutluse Jõhvis on pidanud ja Rõuge läheb. „…“ 5.10 ilmuvad Rõuge saadikud õpetaja kraami ärakolima. 9.10 tuleb õp Kallas veel kord ise ja peab veel ühe jumalagajätmise jutluse 1Kor 13,13 üle. Rahvale, kes kirikust peale teenistust välja tulevad, on võõrastav et ka samal ajal õpetaja kolikoormad kirikust mööda vaksalipoole lähevad. Lõplikult lahkub õpetaja 14.10 hommikul, sest Rõuges on ta introdutseerimine 16.10“.

Rõuges sai Aksel Kallas pidada vaid mõned jutlused, ta elas põhiliselt Tartus ja Tallinnas. Aastal 1922 ilmus tema viimane teos „Au langenuile!“ (Tallinna Eesti Kirjastus-Ühisus), mis sisaldab luulet Eesti Vabadussõjas langenute auks. Aksel Kallas sõitis Berliini ravile (pole teada, kui kaua täpselt ta haiglas viibis) ning ta suri 31- aastasena 4.04 (hommikul kell 10) 1922. aastal. Ta maeti Tartu Raadi (Maarja) kalmistule isa kõrvale. Leinatalitused toimusid Tallinna Kaarli kirikus 27.04.1922 ning 1922. aasta mais ka Rõuge kirikus. Leinatalitustel kasutati õp Kallase laule raamatutest „Kui pisarad kõnelevad“ ja „Sealtpoolt kaldalt“.

Poeg Hinno

Aksel Kallase poeg Hinno jäi Oskar ja Aino Kallase kasvatada. Oskar Kallas elas Londonis ning sattus Tartusse harva (põhiliselt Tuglase kutsel), Aino käis Eestis seoses kirjastustegevusega. Hinno Kallas õppis Tartu Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Kuna Hinno vanaisa pühitses aastal 1884 Otepää kirikus Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu, oli pühade ajal just lapselapse auülesandeks aulasse lipu sissetoomine. Hinno Kallas oli andekas eriti reaalainetes ning koolikaaslaste seas autoriteetne. 26.01.2008 on ajalehes „Postimees“ ilmunud Indrek Hirve artikkel: „Sinimustvalge needus“, mis kajastab Hinno Kallase muutlikku meelt ühiskonnas valitseva korra suhtes. Aastal 2009 on Indrek Hirv väljaandnud raamatu „Sinimustvalge needus“ (Eetriüksus, Tallinn), mis sisaldab stsenaariumi eeltööd täispikale kunstilisele filmile Hinno Kallase eluloo ainetel. Õp Elmar Salumaale oli suureks üllatuseks, kui eestimeelne Hinno ilmus aastal 1941 koos Punaarmeelastega kooli aulas toimuvale vabatahtlike värbamise miitingule ning võttis seal sõna. Aastal 1942 ilmus Tartu Ülikooli vastuvõtukomisjoni ette juba saksa mundris. Võib oletada, et 20- aastane noor inimene, kes kasvas ilma vanemateta, leidis sellises teguviisis tuge ning tegutses ellujäämisinstinkti põhjustel. Aastal 1943 oli hooldaja Oskar Kallas läinud Soome ning aastal 1944 põgenes Rootsi. Hinno Kallas sooritas oma korteris enesetapu 1943. aastal (hammustades tsüankaalium ampulli) ning maeti isa ja vanaisa kõrvale Tartu Raadi (Maarja) kalmistule. Rahvusarhiivis on säilinud ainulaadne foto Hinnost oma isa ja vanaisa haual.  

Raamat “Sinimusvalge needus“ kajastab ka kuulujutte, mis said osaks Aksel Kallasele pärast tema naise surma. On oletatud, et Kallasel oli valida, kas päästa oma abikaasa või poeg ning tema otsustas valida poja. Ilmselt kuulujuttude levitajad ei teadnud, et Hilda Kallas ei surnud mitte sünnitusel, vaid järgneval päeval, tüüfuse läbipõdemine ning teiste haigete põetamine oli ta tervist oluliselt nõrgestanud.

Kokkuvõtvalt võib öelda Ester Haljaste sõnadega: “Aksel Kallas oli suurvaim, kõnemees, kirjanik ja luuletaja. Aksel Kallase elu võib võrrelda särava komeediga, mis ilmus lühikeseks ajaks ja siis kadus, et mitte kunagi enam tagasi tulla.“

Anneli Lein
Jõhvis, 2021

Kirjutise koostamisel on muude allikate kõrval kasutatud ajaleht „Eesti Kirik“ materjale.

4.03.1918 kaplan Axel Kallas, Viljandi, Jaan Riet

Leerilastega Paistus aastal 1918

Riigikogu liikmena

õp Aksel Kallas Jõhvis, väikese poja Hinnoga

Õp Kallas Jõhvi koguduse pastoraadi juures

Õp Kallas ja leerilapsed Jõhvi kiriku juures, 26.06.1921 (kokku oli 26 neidu ja 137 noormeest)

Hinno Kallas oma vanemate ja vanaisa haual

Jõhvi Mihkli kirikus oli 2020. aasta septembrist kuni jõuludeni näitus “MEENUTADES ÕPETAJA AKSEL KALLAST”. Näitus on pühendatud õp Kallase 130. sünniaastapäevale. Näituse koostas Anneli Lein, kujundas Meelis Lein. Kasutatud oli Rahvusarhiivi, EELK Konsistooriumi arhiivi, EELK Jõhvi Mihkli koguduse ning A. Leini erakogu materjale.