Ajalugu

Ehituslugu

Jõhvi kiriku kaitsepühakuks on Püha Miikael, kes kui „taevaliku sõjaväe ülem“ täitis sageli ka Saksa Ordu sõjaliste jõudude kaitsepühaku „ülesandeid“. On mitmeti võimalik, et just Saksa Ordu oli see, kes pärast Põhja-Eesti omandamist XIV sajandi keskel, inspireeris ka Jõhvi kindluskiriku ehitamist. Taani ajal kuulus kirik kohalikule vasallile Nicolaus de Geyvi´le, kes ilmselt ainult puukirikuga rahuldus. Kaitsepühaku Miikaeli nimi viitab ilmselt sellele, et kivikiriku ehitamise inspireerijaks vana puukiriku asemele oli Liivi Ordu tegelik maaisand pärast 1349. aasta ostulepingu sõlmimist. Asus ju kirik ohtliku idatee ääres ning mitte kaugel vaenulikust Vene piirist. Wartberge kroonika andmeil oli Jõhvi kiriku juures lahing venelastega 1367. aastal. Kirik purustati. See lubab oletada, et kirik juba tollal vähemalt vallikraaviga kindlustatud oli ning sõjalise tugipunktina eksisteeris, sest muidu poleks venelased teda hävitanud. Jõhvi algkirikule on iseloomulik ta kohandatus aktiivsele kaitsele, mis on tüüpiline mitte vanemaile, põhiliselt passiivse redupaiga funktsioone rahuldatavale kaitsekirikutele, vaid uuematele kaitsekirikutele, mida pigemini võiks nimetada kindluskirikuiks. Nende ehitamine Põhja-Eestis algas peamiselt pärast suuri poliitilisi muutusi XIV sajandi keskel, kuigi juba 1300. aasta paiku oli Tallinna Niguliste erandlikult kaitserinnatisega kohandatud aktiivsele kaitsele.

Ajaloolane Vallo Reimaa märgib, et Miikaelist kui Jõhvi kiriku kaitsepühakust ei saa veel tuletada väidet, et ehitusisandaks oli Liivi ordu, pigem võiks selleks olla tsistertslaste ordu või Tallinna piiskop. Väärib tähelepanu, et paljud Eesti Miikaeli kirikud on ehitatud 13. sajandil ning et Miikael seostub ilmselgelt kloostriideoloogiaga. Uuesti muutus Miikael maakirikute nimipühakuna populaarseks uusaja algul.

Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Peeter Kaldur kirjutab brožüüris „Jõhvi Mihkli kirik“ (2012) järgmist: „Kuna tegemist oli ilmselt puidust kirikuga, mis põles ja hävis juba 1367. aastal venelaste sõjaretke tagajärjel Virumaale, siis ehitati pärast seda põlemist uus kivist kirik ilmselt veidikene eemale, sinna, kus tsistertslased (katoliiklik mungaordu alates 1098. a) olid tõenäoliselt juba varem (võib-olla XIII saj keskel) ehitanud poolenisti maa alla oma palvekabeli, mis on säilinud praeguse kiriku altarialuse keldrina, kus on nähtav ka omaaegne trepp, mis enne kiriku ehitamist viis maa peale.

Kuna 1364. aastal paavstile esitatud palvekirjas on öeldud „ecclesia parochialis in Jevy”, võib  kindlalt väita, et sel hetkel oli kirik või vähemalt koht jumalateenistuste pidamiseks olemas. Ilma selleta on koguduse (ecclesia) olemasolu mõeldamatu. See puust kirik võis asuda praeguse kiriku kõrval. Kindlasti oli tegemist kihelkonnakirikuga (parochialis). Pärast 1367. aastat oli kirik ehitatud piiskopliku kindlus-kirikuna, võlvimata, katus-laega  ja väga kitsaste laskeavasid meenutavate akendega ning ilma tornita. Piiskopkonna moodustamine Kirde-Eestisse oli kavas Taani ajal, kuid kuna Taani müüs Põhja-Eesti ordule 1364. a, jäid need plaanid teostamata. Selletõttu pole Jõhvis kunagi piiskoppi olnud, kuigi kirik on ehitatud piiskopliku kirikuna, Toomkirikuna.

Kiriku müürid on väga paksud, ulatudes põhiosas 2 meetrini, kusjuures läänepoolne müür on 3 meetri paksune. Selle müüri peal oli võimalik kaitsetegevust arendada nii väljapoole kui  sissepoole, juhul kui vaenlasel õnnestus kirikusse tungida. Redelit, mis viis müüride peale, sai üles tõmmata. Säilinud on kirikumüüris omaaegsete rajatiste jäljed.  Need kaitsesid ülevalt langeda võiva tule ja noolte eest. Ei ole teada, kas neid rajatisi kunagi kasutati, aga see võis toimuda Liivi sõja ajal, mil kirik teadaolevalt vallutati ja purustati 1558. aastal päris Liivi sõja alguses. Kirik ehitati üles 1637. aastaks. Kuna kasutusele olid võetud tulirelvad ja kirikul ei olnud enam tähendust kaitseobjektina, võlviti kirik, ehitati torn ja oluliselt laiendati aknaid. Ilmselt toimus see kiriku parandamise käigus, tõenäoliselt 1637. aastaks.” (vt ka ajaloolase V. Reimaa ehituslikke seisukohti all olevas tekstis “kokkuvõtvalt”).

Ajaloolane Vallo Reimaa: “Saalkirikute ehitamine algas juba 13. sajandi 20.-30. aastatel ja lähtus eeskätt kloostrite ehitustraditsioonidest.”

Arheoloog Villu Kadakas kirjutab (2003): „Asjaolud, et praegune torn on kiriku ja lääneviilu suhtes sekundaarne, kuid ikkagi Liivi Sõja eelne, tegi kindlaks juba Villem Raam. Nüüdsed uuringud pööningul kinnitasid seda igati. Torni põhikehand on laotud nn peeneteralise seguga, kuid selgelt kiriku lääneseina ja lääneviilu vastu. Torni seinte lähem analüüs osutab sellele, et torni ehitamisega ilmselt ei ole likvideeritud viilu ees paiknenud ruumidekompleksi ja kaitserõdu rohkem kui vaid torni enese kohalt. Torni kummalgi välisküljel on siiani säilinud väliskrohvi jäljed, mis vastavad praegusest erinevale katusekonstruktsioonile. Krohviga kaetud ja katmata ala piir kulgeb praegusest kelpkatusest madalamal sirgelt viilus paikneva pultkatuse veeliistuni. Torn on lülitatud olemasolevasse urdaažiga kaitsekompleksi. Tõenäoliselt on pikendatud urdaaži ka ümber torni, et oleks võimalik kaitsta ka torni välisust. See oleks olnud hädavajalik, kuid selle kohta puuduvad otsesed andmed. Kunagise urdaaži kõrgusvahemik on ainus tsoon tornil, kus terve korruse ulatuses puuduvad täielikult igasugused välisavad. See oleks seletatav urdaaži kulgemisega ümber torni, kusjuures kaitse- ja tuleohutuse eesmärgil pole tehtud torni seintesse ühtki pääsu rõdule“.

Torni sekundaarsust kinnitab ka ajaloolane Vallo Reimaa: „1157. aastal keelustati tsistertslastel kivist tornide rajamine, mida peeti „kergemeelseks“ ehituslikuks liialduseks. Selle tulemusena levis tornita kirikutüüp, kuigi enamasti regionaalse nähtusena, üle kogu Euroopa. Massiivtorn puudus ka kõikidel piiskopikirikutel, olles ideoloogiline diktaat, mis piiskoplike kihelkonnakirikute rajajatele teisi võimalusi ei jätnud. Torni puudumine laienes kõigile aladele, kus ehitusisandaks oli piiskop“.

Villu Kadakas toob uuringutele toetudes välja järgmised ehitusetapid:

I etapp – keskaeg: hiljemalt 1470- ndatel aastatel tõenäoliselt olemas. Kiriku I ehituskihti kuuluvad uute uuringute põhjal vaid välisseinad, ilmselt kogu põhiplaanilises ulatuses, trepikäik lääneseina põhjalõigus ning arvatavasti ka kaks massiivset nurgapiilarit saali läänepoolsetes nurkades. Võib olla on mingil, kuid siiani mitte säilinud kujul eksisteerinud ka saali edelanurga piilarist algav trepikäik. Lääneseina põhjapoolse trepikäigu alumist ukseava arvestades on lääneseina siseküljel ilmselt olnud juba rõdu, kas oreli kandmiseks või mingil muul otstarbel. Välisseintega koos rajatud seinaosadeks tuleb lugeda ka trepikäigud kiriku idapoolsete nurkade all keldris. Tõenäoliselt on nende kohal seisnud samasugused ca 2 m läbimõõduga nurgapiilarid nagu läänepoolsetes nurkades on säilinud. Kiriku ebatavaliselt suuri gabariite arvestades tuleks arvestada ka ebatavaliste lahendustega nurgapiilarite osas. I etapp on kindlasti Liivi sõja eelne, so tinglikult keskaegne.

Villem Raami poolt teostatud 1969. aasta uuringute tulemusena selgus, et Jõhvi kirik oli algselt ilma tornita ja käärkambrita lihtne saalkirik, mille kooriruumi moodustas idavõlvik. Välisseinte suhteline madalus, võrreldes hoone laiusega, muutis kiriku linnusetaoliselt monoliitseks. Kooriruumi põhjaküljel paikneb harilikult väiksema lisaehitisena käärkamber, kus hoitakse liturgiaesemeid ja tehakse ettevalmistusi jumalateenistuseks. Vallo Reimaa väidab, et varastel kindluskirikutel oli käärkamber enamasti olemas ja kohandatud kaitsefunktsiooni täitmiseks. Kärkna ja Padise kloostri kirikutes pidi käärkambri aset täitma kooriruumialune krüpt. Dominiiklaste kloostris on krüptis asuvat käärkambrit ka otseselt mainitud, kusjuures seal esines veel teine käärkamber koori põhjaküljel. Järelikult pidi ka Jõhvi kiriku altarialustest keldriruumidest üks olema kasutusel käärkambrina.

Arheoloog Villu Kadakas määrab ära ehituse II etapi – keskaeg: kuuluvad kiriku lääneosas nurgapiilaritele toetuv kaar koos viiluga, pööningul avastatud ruumide jäänused viilu ees ning kaitserõdu. Sellel perioodil saab esimest korda rääkida Jõhvi kirikust kui kindlustatud ehitisest. Lääneseina kohal on viilu jäänused säilinud ilmselt selletõttu, et viil kasutati hiljem ära torni tagaseinana. Viilu kandva kaare peal on jälgitav ca 70 cm laiune kilpkaar, mistõttu II etapil on kirik tõenäoliselt olnud võlvitud ja nimelt ühelöövilisena. Praegused võlvid peaks olema uusaegsed ja seega hilisemad. Kas võlvid on külgseintele toetunud konsoolide, praeguste seinapiilarite või mingite varasemate, praeguseks hävinud seinapiilarite abil, jääb kuni saali interjööri uurimiseni teadmata. Keldris avastatud, praegusest kitsama võidukaare jäänused võiksid pärineda samast ajajärgust. See on kolmelöövilise lahenduse jaoks selgelt liiga lai, seega ei sobinud ühelöövilise süsteemi või puulaega. Siia etappi võib arvata ka seinte kõrgendamise. II etapp on Liivi sõja eelne, so tinglikult keskaegne, kuid täpsem dateering ei ole praeguses uurimisseisus võimalik.

III etapp – keskaeg: kiriku lääneosas kuulub III etappi torn, mis on ilmselt püstitatud kindlustuskompleksi vahitornina. Selle kohalt on lammutatud kaitserõdu ja viilu ees paiknenud ruum. Saali lääneseina aknaava on ilmselt ümber ehitatud, paigutades aknanišši siiani säilinud aknapiidad. Torn on sulatatud vanasse kaitsekompleksi. Kõige ülemine, kellaavadega korrus on olnud võlvitud. III etapp on ilmselt veel Liivi sõja eelne ehk tinglikult keskaegne, hilisemad ei pruugi enam olla. Ilmselt just torni ehitamisega tekkinud kaitsekompleksi on kirjeldanud kroonik Johannes Renner, kirjeldades Jõhvi kiriku piiramist 1558. aastast jaanuaris-veebruaris Liivi sõja sündmuste käigus.

IV etapp – keskaeg või 17. sajand: selle ajajärgu alla on kokku kogutud kaks ehitusetappi kiriku eri otstes, mille puhul pole päris selge, kas need on Liivi sõja eelsed või järgsed. Ilmselt pole need siiski 17. sajandist hilisemad. Esiteks kuulub siia torni põlemise ja torni ülakorruse võlvi hävimise järel uuesti üles laotatud torni ülaosa. Keldris kuuluvad siia kahe ruumi vahesein ja neid ühendav koridor. Samas pole mingit alust järeldada, et need kaks kiriku eri otstes paiknevat ehitusosa oleks rajatud ühekorraga.

V etapp – varane uusaeg ehk 17.-18. sajand: torni ülakorrus on sel perioodil laotud torn ca 1 m kõrgemaks. Torni 3. korrusel on torni lõunaseina ehitatud ukseava. Ilmselt 16. või 17. sajandil on kirikaeda toodud täidet ning püstitatud kivirist. Kirikusaali ja keldri võlvid pärinevad sellest ajajärgust, keldri võlvid pigem alles 18. sajandist või isegi 19. sajandi I poolest. Saali võlve toetavad seinapiilarid on rajatud koos võlvidega, või on neis osaliselt säilinud ka varasemate võlvtugede jäänuseid. Arvatavasti 18. sajandil on lammutatud kiriku otsaviilud, lääneviilu ees asunud ruumid ning ehitatud praegusele lähedane kelpkatus. Varasemast uusajast pärinevad ilmselt mitmesugused keskaegsete avade kinniladumised. 17.-18. sajandil on kaitserõdu jäänuste likvideerimise järel korrastatud välisseinte ülaosa, ladudes muuhulgas kinni kaitserõdu talapesade välimised otsad.

VI etapp – 19. sajand: siia on alla on koondatud arvatavasti 19. sajandil või 20. sajandi algul teostatud ehitustööd. Keldris on lõplikult kinni laotud kõik trepikäigud ja ilmselt tehtud praeguse välisukse telliskividest segmentkaarne portaal. Torni ülakorruse kellaavade segmentkaared on lammutatud ja asendatud telliskividest uusgooti teravkaartega. Torni 1. korrusel on lääneseina mingi varasem ukseava ilmselt asendatud praeguse, lahtist eeskoda moodustava uusgooti teravkaarse avaga. Sellega koos on arvatavasti seina müüritud hiliskeskaegse hauakivi küljest murtud Taubede suguvõsa vapi kujutis.

Kelder-krüpt

Krüpt arenes romaani stiilis suureks mitmelööviliseks võlvitud kultuseruumiks, kuid gootikas muutus ta haruldaseks. Eestis on krüptitaoline ruum vaid mõnes vanemas kloostrikirikus. Väljaspool kloostreid on krüptitaoline võlvkelder ainult Pühavaimu (13. saj) ja Jõhvi kirikus. Romaani perioodil oli krüpt reeglina pühaku hauakabel ning reliikviahoidla. Seal toimusid intiimsemat laadi tseremooniad ja tehti tulutoovaid eestpalveid. Krüptiga kaasnes pimeduse-valguse sümboolika. Valgust seostati kõrguse ja ülendusega, pimedust aga madalusega, igal elemendil arvati olevat oma värvus, igal sfääril oma koht. Arhitektuur moodustas olulise osa palverändurite ruumilisest kogemusest – liikudes krüptis asuvast pühapaigast astmeid mööda üles, liikusid nad ühtlasi pimedusest valguse poole. Juurdepääs krüpti toimus tavaliselt kiriku ja kõrgkoori piiril leiduva trepi kaudu, mille jälgi on Eestis seni leitud ainult Jõhvi kirikus. Fakt, et kloostrikirikute keldrite idaosad olid krüpt-kabelitena kasutusel, viitab, et ka Jõhvi kiriku altarialused keldrid võisid teenida sama eesmärki. Iseloomulik on altarialuse keldri jagunemine kaheks ruumiks, mis näib pärinevat tsistertslaste kloostriarhitektuurist ning tuleneb eeskätt nende ruumide erinevast funktsioonist. V. Vaga arvab Jõhvi kirikut 15. sajandi lõppu paigutades, et keldrit kasutati arvatavasti relvaruumina ja laskemoonalaona, st. samas funktsioonis nagu Tallinna linnamüüri tornide esimesi korruseid. Sama arvamust jagab ka Villem Raam, kes väitis „Eesti kunsti ajaloos“ (1990), et „Jõhvi kiriku idapoolse otsa altaritravee alla ehitati sõjaliste funktsioonidega võlvkelder“. Vallo Reimaa väidab, et tegemist on täiesti meelevaldse ja keskaegse sakraalarhitektuuri ideoloogiale vastukäiva seisukohaga.

Kahe müüritrepi olemasolu rõhutab, et mõlemal keldriruumil pidi olema põhimõtteliselt erinev otstarve ning et mingil (tõenäoliselt sakraalsel) põhjusel vajasid mõlemad ruumid iseseisvat pääsu altaripealsele. See põhjus võis seega tuleneda Jõhvis rakendatud altariteenistuse liturgilisest eripärast.

Krüptide kadumise võis Kaur Alttoa hinnangul põhjustada nende vähene suutlikkus teenindada palverändurite suuri masse, võrreldes nn „kabelitepärjaga“ ümber kooriruumi.

Vikaariad

Fromhold Lode, kes sai päranduseks Jõhvi kihelkonna jõukamaiks mõisaks kujunenud Kukruse, asutas 23. mail 1453 vikaaria Jõhvi kirikus. Vikaaria asutamisega kaasnes harilikult kabeli ehitamine kiriku kooriruumi juurde või iseseisva hoonena. Siit tekib oletus, et Jõhvi kiriku asutatud vikaariaga võis samuti kaasneda kabeli ehitamine. Kuna kooriruumiga külgnevad kabelid siin ilmselgelt puudusid ning lihtrahvale mõeldud pikihoone oli perekondlike missade jaoks liialt argine, siis pidid altar ja kabel asuma tõenäoliselt hoopis krüptis. Paiknes ju Dominiiklaste kloostri Maarja altar samuti koorialuses krüptis asunud käärkambris. Lodede ehitatud Maarja altar võis tõenäoliselt välja näha samasugune kui nikerdaja Johan Wowsacki poolt 1488. aastal Niguliste kiriku kooriruumi ette valmistatud kallihinnaline Maarja altar, mille eeskujuks oli H. Rode poolt mõned aastad varem valminud peaaltar. Tiibaltar seisis suurel massiivsel kivilaual, mis Jõhvis oli 1627. aasta visitatsiooni andmetel ainsaks sõjas säilinud sisustuselemendiks. Pole välistatud, et Jõhvi kiriku Maarja altaril oli jäädvustatud näiteks Fromhold Lode auväärne isik. Veel oli traditsiooniks ehitada kirikuis tähtsamatele isikutele ja organisatsioonidele rikkaliku nikerdusdekooridega pinke. Üsnagi tõenäoliselt olid Jõhvi kirikus mitmed sellised pingid Lodede ja Taubede erinevate põlvkondade jaoks. Villem Raam kirjutas: “Arvukate altarite ja kabelite asutamise üheks põhjuseks võis olla asjaolu, et kasvav distants kogudusega missa pühitsemisel viis selleni, et inimesed hakkasid otsima teisi ja intiimsemaid püha harduse kogemise viise“.

1522. aastal andis ordumeister Edise mõisa omanikule Jacob Tuvele Jõhvis ühe adramaa koos mõisakohaga püha Kolmekuninga vikaaria jaoks. Ta seostas selle Jõhvi kiriku ehitustööde teise etapiga, eeskätt torni ehitamisega. Mainitud mõisakoha näol on ilmselt tegemist Jõhvi kirikumõisaga, millele viitavad ka Taubede rootsiaegsed kohtuprotsessid nende maade pärast. Sellest sündmusest alates võib Taubedest rääkida kui Jõhvi kiriku ametlikest patroonidest. Villu Kadakase oletus, et Jõhvi kiriku torni ülakorruse võlvi hävimine langeb Liivi sõja eelsessse aega, korrigeerib Villem Raami hüpoteesi. Taubede vikaaria ei seostuks nüüd mitte torni ehitamisega, vaid selle taastamisega pärast mingil põhjusel toimunud tulekahju. Viimane omakorda seostuks ajaloosündmustest kõige paremini venelaste suure 1502. aasta sõjakäiguga. Hilisem Jõhvi kiriku ajalugu näitab, et paarkümmend aastat võis rahu ajal olla just selline aeg, mille jooksul jõuti sõjapurustuste taastamiseni. Sõja ajal kulus selleks veelgi rohkem aega. Jõhvi Mihkli kirikus eksisteeris keskaja lõpul lisaks kõrgaltarile veel vähemalt kaks kõrvalaltarit: Meie armastatud emanda (ehk Maarja) altar ja Kolmekuninga altar. Oletada võib veel nimipühaku Miikaeli altari olemasolu. Enamikes Tallinna kirikutes oli ka Püha Risti altar. Õnnekombel teame sellest perioodist vähemalt üht Jõhvi kirikuõpetajat, kes eelpoolnimetatud altaritel ilmselt teenistusi pidas, ka nimepidi. Selleks oli Henricus Reynike, kes esineb ühes ürikus 1508. aastal. Ühtlasti on ta ainuke katoliiklik kirikuõpetaja Jõhvis, keda nimeliselt teame.

Kooriruum ja idakaar

Koor ehk altariruum on kiriku idaosas olev ruum, kus asetseb altar ning mis on pikihoonest eraldatud nn võidukaarega. Altariteenistusega seotud protsessioonide pideva laiendamise ning komplitseerumise tagajärjel jõuti 9. sajandil algul kitsaks jäänud traditsioonilise poolümara kujuga apsiidile täiendava vaheruumi lisamiseni, mida hakati nimetama kooriks, sest väiksemates kirikutes pidid lauljad siirduma uude apsiide ette moodustatud ruumi. Ümarapsiidi vastu tekkis hiljem ulatuslik opositsioon, mida 11. sajandi lõpus alustas nn Hirsau kongregatsioon ning mida arendas 12. sajandil edasi tsistertslaste ordu. Samal ajal ei suudetud jumalikku taevavõlvi sümboliseerivast apsiidist päriselt siiski loobuda. Näiteks Jõhvi kirikus täidab taevavõlvi sümboliseeriva apsiidi aset massiivsetele nurgapiilaritele toetuv võlvkaar, mis meenutab mitmete 13. sajandi kirikute nn idakaart. Idakaar seostub V. Raami ja K. Markuse arvates tsistertslaste traditsioonidega, kellele oli oluline altaritagune ruum. Neil ei saanud altar asetseda vastu idaseina, sest seal paiknes suur valge rist, mis toodi protsessioonidega välja ülestõusmispühade ajal. Samuti pidi seal olema ruumi preestri jaoks, kes liturgias ettenähtud juhtudel kõndis ümber altari. Kuna altaritagune ruum oli erilise tähendusega, siis tõsteti seda idakaare abil ka vastavalt esile. Esinevad ehituslikud lahendused osutavad aga erinevatele ehitusmeistritele ja erinevatele traditsioonidele.

Kokkuvõtvalt (ehituslugu kuni Liivi sõjani)

Ajaloolane Vallo Reimaa: “Jõhvi kindluskiriku erandlik suurus ühelööviliste kirikute hulgas ning maakiriku jaoks ebaharilikud tunnused (altarialused keldriruumid, lääneviilu asukoht jmt) sunnivad arvama, et 13. sajandil pidid regionaalpoliitilised jõujooned oluliselt erinema hilisemast perioodist, 14. sajand kaasa arvatud. Üha rohkem leidub viiteid, et Virumaa vanimad kivikirikud pärinevad hoopis varasemast ajast kui seni arvatud ning siinsete kivikirikute võrk kujunes välja juba 13. sajandil (Rakvere, Haljala, Lüganuse, Viru-Nigula, Jõhvi ja ilmselt veel mõned teised).

Virumaa idapoolse osa sõjalisteks tugipunkideks 13. sajandi keskel olid Purtse ja Pada linnused, mille lähikonda kiiresti kerkisid kivikirikud. Jõhvi kivikiriku puhul sakraalne ja kaitsefunktsioon kattusid juba algselt, kuna võimast muinaslinnust läheduses ei asunud. Kooriruumi idaseina laius näitab, et kohe alguses oli kavas oma aja kohta hiigelmõõtmetega saalkirik. Järelikult pidi poliitiline põhjus selleks olema piisavalt mõjuv. Kuna tsistertslaste maakloostri jaoks antud asukoht hästi ei sobi (enamasti paiknesid need jõgede ääres), siis teiseks võimaluseks, mis seletab krüpti ja saalkiriku kooseksisteerimist jääb toomkirik. Näib, et Rakvere ja Jõhvi kirikud ehitati 13. sajandi keskel ajaliselt suhteliselt lähestikku, seejuures Rakvere tõenäoliselt veidi varem (ca 1250. ndate algus). Erinevalt Rakverest ehitati Jõhvi rangelt tsistertslastest munkade ehitusreegleid järgides kaheruumilise krüptiga saalkirikuna. Idakaare tõenäoline olemasolu osutab juba konkreetsemale ehituskoolkonnale. Teiselt poolt viitavad paralleelid Nõoga, et arhitektuurilised eeskujud võisid Skandinaavia asemel lähtuda Riiast, mis oleks ka loomulik kui üheks ehitusisandaks olid Dünamünde mungad. Skandinaavialikud jooned lisandusid Taani asehalduri kaudu. Kõrgelt algav müüritrepp sellisena nagu ta Jõhvist esineb, kuulub samuti 13. sajandi keskpaiku või hiljemalt III veerandisse. Järelikult võis põhimüüristik tervikuna valmida enne Novgorodi suuri sõjaretki aastatel 1267 ja 1268. Sümmeetria huvides ning veel mitmetel põhjustel ehitati koos idakaarega ka läänekaar.” Dünamünde tsistertslaste huvi siinse piirkonna vastu kadus ning hakata uue keskusena arendama välja Padise kloostrit. Mitte palju hiljem pidi kaasnema kiriku võlvimine, kusjuures võlvistik ei erinenud põhimõtteliselt praegusest. Pole välistatud, et võlvimine toimus juba enne 1268. aastat. Müüritrepi olemasolu viitab, et võlvimine oli kohe algusest peale kavas. Veel võib oletada lõunaportaali olemasolu Jõhvi kirikus, mis eksisteeris enamikes Jõhviga ehituslikes seostes olevates kirikutes ning seostub palverännakuideoloogiaga. 1268. aasta sündmuste mõjudel võidi Jõhvi kiriku ehituskava oluliselt muuta kindluslikkuse suunas. Pole välistatud, et kirik varustati kaitserinnatisega nagu see toimus samal ajal Haapsalu ja Nigulistega. Analoogseid kaitsefunktsioone täisid mõnede varaste kirikute tornide ülemised platvormkorrused, näiteks hiljemalt 13. sajandi II poolel valminud Viru-Nigula kirikus. Jõhvi viiluesise platvormrõdu idee on nimetatud platvormidega põhimõtteliselt sarnane. Välisukse kaitseks võidi juba sel ajal rajada ka mingi väiksem urdaaž, mis ühtlasi täitis välikantsli ülesandeid. 2001. aasta uuringud ei lükkaks seega V. Raami ideed mitte ümber, vaid lisavad ehitusloosse kaitserinnatisele järgnenud urdaaži.

1367. aasta lahingupaiga valik viitab, nagu varemgi oletatud, et Jõhvi pidi olema kindlustatud tugipunkt ja võib-olla ka iseseisev rünnakueesmärk.

Viis aastat kestnud sõda Pihkvaga lõppes rahulepinguga 1371. aastal. Jõhvi kirik taastati pärast 1367. aasta purustusi 14. sajandi lõpuveerandil, mil Narvas toimusid suured ehitustööd. Ka kaitserinnatise rajamine sobib hiljemalt veel sellesse perioodi. Ehituse peamiseks finantseerijaks näib olevat Lodede aadlisuguvõsa.

Eelduse järjekordseteks ümberehitustöödeks loob Kärkna kloostri Alutaguse maavaldusete üleminek Narva foogtile 1426. aastal. Ehitusmeistrid saabusid piirkonda juba järgmisel aastal Vasknarva linnuse püstitamiseks. Seepärast pole imestada, et Jõhvi kiriku edelanurgal avastatud urdaaži analoog Kuldjala tornis dateerub samuti 1430. aastatesse. Ühtlasi võib oletada, et just sel ajal ning seoses tulirelvade kasutuselevõtuga ehitati viilu ette ruumid laskemoona, püsside ja püssirohu hoidmiseks.

15. sajandi viimasesse veerandisse võiks dateerida Jõhvi kiriku torni ehitamise. Tõenäoliselt vene vägede 1502. aasta sõjakäigu tulemusena hävis torni 7. korruse võlv (ja võib-olla kogu kirik). Kirik taastati 1520. aastateks Taubede suguvõsa toetusel. Kui torni 7. korruse võlv hävis hiljem kui 1502. aastal, siis võis torni ehitamine toimuda ka 16. sajandi algul.

Kirikut ümbritsevad muldkindlustused ja palissaad võivad vähemalt esialgsel kujul pärineda samuti juba 15. sajandist. Nende lõplik väljaarendamine jäi aga ilmselt Liivi sõja eelsesse perioodi. “

Kirik pärast Liivi sõda

1558. aastal põletati kirik Liivi sõjas ning taastati 1637. aastaks.

1657 – rünnati Rootsi-Vene sõjas.

1703 – põleng Põhjasõja ajal, taastati 1728.

1748 – ehitati barokne tornikiiver.

1875 – suurema remondiga seoses (arhitektid F. Modi, M. Girard de Soucanton) sai kirik nüüdse kuju: suleti otseühendus keldriga, ehitati lõuna- ja idasissepääs, suurendati aknaid. Kirik sai praeguse neogooti kiivri. Kirikukroonika andmetel oli pühitsemistalitus 6. oktoobril 1875. aastal.1879. aastal sai kirik uue pilpakatuse.

Kirikukroonikast võib lugeda, et kiriku ehitustöid alustati 1728. aastal, 1730. aastal otsustati hoone katta katusekividega, mitte laudadega, nagu seda varem kavatseti teha. 1734. aastal otsustati tornimüürid katta laudadega, et kellad ei saaks kahjustatud. 1744. aastal alustatakse torni taastamisega ning 1748. aastal jõuti töödega lõpule. Aastatel 1894 – 1908 uuendati kiriku sisemust. Paigaldati uued aknad, uksed, pingid. Kirik muutus valgemaks ja sai juurde 100 istekohta. Pandi uued trepid koorile pääsemiseks. Seoses uue suurema altari paigaldamisega müüriti kinni altari taha jääv vitraažaken.

Torni kiviosa kõrgus on tänapäeval 23,35 m. Kiriku sisemõõtmed on 35,15×13,85 m ja pindala 485 m².

On arvatud, et kirikutorn täitis ka vaatluspunkti ülesandeid. Selles oli vähemalt 20 laskeava ambudele ja kergematele tulirelvadele. Eelviimane korrus oli kaitstud nagu tõelises kindlustornis paekivist võlviga. Villem Raam arvab, et torniuks oli kaitstud langevõrega.

1917. aastal võeti kirikust vanaaegsed mälestused – krahvide Wellingite ja oberst von Paykulli vapid maha ja taoti märatsevate hulgas need kaunid puunikerdustööd kirikuaugus puruks. Kõik kääris ja kees.

1929. aastal ehitati elektrivalgustuse – ja küttesisseseade.

1932. aastal teostati kiriku remonttöid: pandi ette kahekordsed uksed ja aknad, valgendati kirik seest ja väljast, värviti altariruum.

1937- 1938 remonditi põhjalikult leerimaja, maksumusega 5000 krooni.

Jõhvi kirik on arvatavasti ainuke kirik Eestis, mis võib nimetada kahte märter-õpetajat. 1918. a. tapeti taganevate enamlaste poolt koguduse õpetaja Carl Immanuel Hesse ning 1941. a. umbes samadel asjaoludel koguduse õpetaja, praost Jaak Varik (1939. aastal EELK piiskopi kohusetäitja). Mõlema veretunnistaja mälestuseks müüriti kirikusse, altariruumi seina 29.09.1989. aastal mälestustahvlid. Uue oreli paigaldamise tõttu jäid mälestustahvlid aastakümneteks oreli varju. Seoses õpetaja Jaak Variku 140. sünniaastapäevaga tõsteti mälestustahvlid väärikasse ja nähtavasse asukohta, kiriku lõunaseina. Koguduse õpetaja Peeter Kaldur pühitses mälestustahvlid 21.08.2022. Pidulikul mälestustseremoonial osales arvukalt praost Jaak Variku järeltulijaid.

3. augustil 1943. a puhkes leerimajas (ehitatud 1812), kus sakslased sees olid, tulekahju, mis tugeva tuule tõttu levis naaberhoonetele. Tuli kandus kiriku katusele, sealt edasi tornikiivrile, mis mõlemad olid puupilbastega kaetud. Tuli levis kiiresti mööda puumaju ning mõnekümne minutiga oli kogu Narva maantee ja sellest hargnevad tänavad tulemöllus. Kokku hävis selles põlengus 169 maja. Tulekahju tõttu ei ole linnas säilinud ajaloolisi hooneid peale kiriku ja vana pastoraadi. Kiriku katus taastati suhteliselt kiiresti.

1946. aastal võeti koguduselt ära nn kirikuauk (“leeriauk”, pärast leeriõnnistamist tehti seal grupipilte), kuhu ehitati sportmängude väljakud.

Õp Elmar Kulli mälestustest võib lugeda: “Aastal 1947 oli Jõhvi kirik seest ja väljast must ning kole – see oli ju aeg kohe pärast sõda ja põlemisi. Juba järgmisel päeval pärast minu Jõhvi saabumist tuli juhatus kokku ning peamiseks päevakorrapunktiks oli kiriku remont. Katus oli eelmise õpetaja aegu korda tehtud. Koguduse liikmed kraapisid ise seintelt rohelise kihi maha, korraldasid näitusmüüke ja kogusid raha, nii et aasta pärast oli kirik valgendatud, põrandal olid uued vaibad ja kantslil ning altaril uued liturgilised katted. Vähem kui kahe aastaga olid kirikul ka uued aknad ees. Panime kirikusse ka elektri sisse. Kuna olid peamiselt mitmesugused tahma- ja veekahjustused, tuli see suur niiskus kuidagi müüridest välja saada. Aastal 1948 oli kirik ilusti puhas ja valge.”

Vasakul ainulaadne foto: kirik pärast põlengut.

Liilia Kull (sünd. Jänes) on meenutanud: ” Kirikul polnud katust ega torni, kogudusel polnud õpetajat. Kiriku uksed olid suletud. 1944. aastal hakati kogudusi ümber registreerima ja Jõhvi kirik sai loa edasi tegutseda. Kiriku võlvid ja kiviseinad olid püsti, aga pilpakatusest ei olnud tuli midagi alles jätnud. Põlengus kahjustatud seintes olid suured praod. Sadas lund, sadas vihma, müürid tõmbasid vett sisse… Talvel läks kirik jäässe ja kui kevadel hakkas sulama, oli põrand märg ja lige, seinad rohelised. Kuljus määras Rakvere õpetaja Selliovi mõneks ajaks Jõhvi kogudusse, et ta korraldaks hädapärast remonti. Lühemat aega teenis kogudust õp Otto Tallinn. Kui õp Kull Jõhvi tuli ja kirikus ringi vaatas, ütles ta esimese asjana: “See on nagu hundikoobas – pime, märg, roheline. Ja valgust ei ole!” Kull organiseeris akende vahetamise, vanade altarikatete asemele muretseti uued, ta nimetas ametisse kirikuvanemad.”

1950. aastal alustati koguduse uue õpetajamaja ehitustöödega. Ehitust juhtis Jõhvi tuntud ehitusmeister August Urva. Hoone õnnistati 16.12.1951.

1954. aastal kaeti terves ulatuses plekiga kiriku torni katus (oli alates ajutise katuse ehitamisest aastal 1946 kaetud plekiga osaliselt).

1956. aastal taastati restauraatorite poolt vanade fotode alusel kiriku kõrgendatud altariruumi serval olnud võre. Aasta jooksul valgendati kirikuhoone ja värviti väljaspoolt uksed ja aknad, taastati altariruumi balustraad ja kinnine köstrikantsel, uuendati altariruumi põrand, ehitati käärkambrisse uus ahi jne.

1962. aastal keelati Jõhvis kirikukellade helistamine.

1968. aastal toimus kirikuhoone väline valgendamine.

Kui 1969. aastal tehti osalist põranda remonti, kasutas kunstiteadlane Villem Raam seda, et teha kirikus ehitusloolisi uuringuid. Sellest algaski teadlaste ja ajaloolaste suur huvi Jõhvi kiriku vastu.

1970. aastal toimus kirikus elektriseadmete remont.

1980. aastal vahetati kirikul katus. Õp Peeter Kaldur pani kirikukellad taas helisema, mis olid peaaegu 20 aastat vaikinud.

1943. aastast kuni 1984. aastani oli kirik ilma tornikiivrita. Taastatava tornikiivri projekt valmis 1972. aastal. Ehitustöödega alustati 1982. aastal ning pühitsemistalitus toimus (peapiiskop Edgar Hargi poolt) 19. augustil 1984. aastal.

1984. aastal seati kirikus sisse tsentraalküte.

Taasiseseisvunud Eestis sai kirik tagasi osa maavaldusi ja säilinud pastoraadihoone (ehitatud algselt 1800). 1950- ndatel aastatel asus majas sõjakomissariaat, hiljem Jõhvi Külanõukogu, osa hoonest kasutati korteritena. Pastoraadi hoones toimus aastatel 1993-1994 põhjalikud remont- ja ehitustööd, mille peafinantseerijaks oli sõpruskogudus Uddevallast. 1993. aastal kolis koguduse kantselei vanasse pastoraati, kus asuvad ka koguduse õpetaja kabinet, pühapäevakooli ruumid, suur saal, külalistetoad, ansambli ja Memento ruumid.

Koguduse uuemad majad (ehitatud 1990- ndate alguses).

Vasakul: õpetajamaja uuem osa, paremal koguduse väiksem saal (leiab kasutust harvemini).

Jõhvi Mihkli koguduse õpetaja Peeter Kaldur on aastal 2012 kirjutanud: „Praegu asub kaheosalise keldri ühes osas muuseum. Eksponeeritud on klaasmaal (autor kunstnik Kai Kaljo), millel on kujutatud tähtsündmused kiriku ajaloos. Keldri teises osas on väike kabel, kuhu mahub kuni 30 inimest. Seal  toimuvad väiksemad jumalateenistused, osa ristimisi ja laulatusi. Kabeliosas on Eesti kirikutest ainsana kaks kirikuruumide sees asuvat mosaiiki (valminud 2002. a, autor Eva Jänes), milledest pantokraator (kõike valitsev Kristus) on otse keldris asuva altari kohal. Koos altariga on valmistatud ainulaadne ristimiskivi. Kelder-kabeli õnnistamine toimus 2002. aastal“. Vt täpsemat infot Jõhvi Muuseumi Seltsi koduleheküljelt

2013. aasta suvel toimusid ulatuslikud restaureerimistööd. Restaureeriti kiriku uksed, paigaldati uued aknad,  restaureeriti ja valgendati välisfassaad, restaureeriti tornikiiver ja rist. Rist kullati, torn värviti antiikset tooni, mis sobib väga hästi kiriku katusega.

Kasutatud kirjandus:
Jõhvi Muuseumi Seltsi Toimetised I “Jõhvi Kindluskirik – legendist tegelikkuseks”, 2003
Lembit Kiisma “Jõhvi Püha Mihkli kirik”, 2002
Edakai Simmermann “Mitu sõrme on Jumalal?” 2020
Jõhvi kiriku kroonika
Voldik “Jõhvi Mihkli kirik”, 2012