Märterõpetajate Hesse ja Variku mälestustahvlite pühitsemistalitus 21.08 kell 12

CARL IMMANUEL PHILIPP HESSE sündis 13. juulil 1875. aastal Sangastes pere kuuenda pojana. Tema isa Theodor Heinrich Hesse oli aastatel 1871 – 1903 Sangaste koguduse õpetaja. Ema oli Wilhelmine Catharina Elisabeth Hesse. Carl Immanuel Philipp Hesse kaks venda olid samuti vaimulikud – vend Albert Freimund Daniel Hesse oli aastatel 1906 – 1918 Sangaste koguduse õpetaja ning teine vend, Eduard Alexander Hesse oli vaimulik Jekaterinoslavis. Tuntud kirjanik Hermann Hesse oli nende vanaonu. Vanaisa Conrad Eduard Hesse oli aastatel 1834 – 1880 Kuressaare Laurentsiuse koguduse ülemõpetaja.

Carl Immanuel Philipp Hesse õppis Kuresaare Gümnaasiumis ning aastatel 1894 – 1900 Tartu Ülikooli teoloogia teaduskonnas. Prooviaastal (1903. a) teenis Viljandi kogudust. 30. mail 1904. aastal ordineeriti Viljandi koguduse abiõpetajaks. Aastatel 1904 – 1907 oli Viljandi koguduse abiõpetaja, aastal 1907 valiti Jõhvi koguduse õpetajaks. I Maailmasõja ajal, aastatel 1915 – 1916 pagendati Irkutskisse.

Carl Immanuel Philipp Hesse laulatati 12. novembril 1908. aastal Tallinnas Magdalene Aline Lemm´ iga (24.12.1876 Tallinn – 11.11.1944 Posen). Tema äi Daniel Burchard Lemm oli Kadrina, Kuressaare ja Tallinna Toomkoguduse õpetaja.

Carl Immanuel Philipp ja Magdalene Aline Hessel oli neli last:
Irene (7.01.1910 Tallinn), meditsiiniõde, laulatatud 18.12.1939 Posenis, abikaasa: keskkooliõpetaja Karl Johann Paulsen (22.05/4.06.1910 Tallinn);
Walter (23.09.1911 Jõhvi), kaubandusametnik, laulatatud 18.09.1953 Tutzingis, abikaasa: Annemarie (sünd Roth, 10.04.1925 Nürnberg);
Herbert (26.07.1913 Jõhvi), vaimulik, laulatatud 2.12.1951 Ribbesbüttelis, abikaasa: Brunhilde (sünd Hegelmann 5.08.1918 Frankfurt/Main) surnud Leipzigis;
Erich (11.05.1917 Tallinn – 11.12.1917 Hamburg-Bergedorf), laulatatud 14.10.1950 Ickingis, abikaasa Adi.

Katkend Lembit Kiisma raamatust Jõhvi Püha Mihkli kirik (2002): “Varsti pärast veebruarirevolutsiooni puhkemist Venes jõuab rahutuste laine otsaga ka Jõhvisse. Vana maailmakord on äkki varisenud rusudeks. Valitseb kaos. Kired löövad lõkkele: nii mõnedki tunnevad, et ometi kord on tulnud silmapilk, kus tegutseda võib oma äranägemise järele. Langenud pole mitte ainult tsaar, vaid ka parunite võim. Ikka hoogsamalt puhuvad idast punased tuuled. Need nakatavad, kisuvad kaasa, eriti tööliskonda. Kõneldakse aina paradiisi tulekust maa peale. Algavad vägivallateod. Peagi on kogu võim enamlaste käes, kusagil pole enam käskijat ega keelajat. Rünnatakse asutusi ja jumalakoda ning terroriseeritakse rahulikke elanikke. Sel ajal on kirikuõpetajaks Immanuel Hesse, vaikne rahuarmastav töömees, kellest ümbruskonna rahvas lugu pidas. Mõnel mehel on siiski õpetaja vastu vimma. Tungitakse siis kirikumõisa ja kimbutatakse õpetajat. Alevi pritsimajas peetakse nüüd järjekindlalt rahvakoosolekuid. Moodustatakse igasuguseid komiteid ja valitakse mitmesuguseid ametimehi. Aga elu-olu ei muutu paremaks, vaid koguni halvemaks: elukallidus tõuseb ühtelugu. Viha ja vaen kasvab. Aasta lõpul ja 1918. a algul on võim juba täielikult punaste käes. Talumehed ei julge enam hästi alevissegi minna.”

Kirikukroonikast võib lugeda: “1918. a veebruari lõpus tulevad sakslased Tallinna ja okupeerivad varsti terve maa. Umbes 28.02 on enamlaste ja sakslaste vahel Jõhvis lahing. Enamlased põgenevad üle Narva jõe Venemaale. Sügisel, riigipöörde mõjul Saksamaal, taganevad sakslased Eestist. Suve jooksul saksa raske võimu ajal läheb vahekord koguduse ja õpetaja vahel ikka teravamaks. 4. ja 5. detsembril pommitavad enamlaste laevad merelt Jõhvi alevit, Edise mõisa, Kukruse, Järve ja teisi külasid mere läheduses, õnneks pole inimese ohvritest kuulda. Narva on langenud. Mõnikümme Eesti sõjameest hoiab enamlaste vastu, on aga sunnitud ülemvõimu eest taganema. I Advendil peab õpetaja Hesse viimast korda kirikus jumalateenistust. Kirikus on aga mõni inimene, kõik on ärevuses. On kuulda püssi ja suurtüki mürinat. Õpetaja oma perekonnaga põgeneb lahingu eest Lüganuse kihelkonda Rääsa külla. 8. detsembril valdavad enamlased Jõhvi, selle järele paari nädala jooksul Rakvere, siis ka Tapa, tungivad kuni Aegviidu jaamani raudteed mööda. Rääsa külas võtavad enamlased õp Hesse kinni ja tapavad Maidla mõisas 18. detsembril.” Hesselt nõuti, «et ta tunnistaks kõik oma jutlused pettuseks» ning piinati rängalt. Ta oli vaid 43- aastane, kui maha lasti.

Märtrina hukkunud Carl Immanuel Philipp Hesse on maetud Jõhvi kalmistule (kabeli lähedale), tema mälestuseks on paigaldatud kirikusse aastal 1989 mälestustahvel ja aastal 2016 mälestuspink Jõhvi kiriku ette.

JAAK VARIK (WARIK) sündis 19. augustil (ukj) 1882. aastal Tarvastus. Vanemad Jaan ja Ell olid talupidajad. Varikul oli neli nooremat venda ja õde. Õppis Tarvastu Mõnnaste külakoolis (1889–1891), Tarvastu kihelkonnakoolis (1891–1895), seejärel aastatel 1895–1903 Tartu kroonu (hilisema nimega Aleksandri) Gümnaasiumis.

Aastal 1903 immatrikuleeritud Tartu Ülikooli Usuteaduskonna teoloogia üliõpilasena. Streigi tõttu katkestas ajutiselt ülikooliõpingud. Aastatel 1906–1909 töötas kodukooliõpetajana, 1911/1912 õppeaastal usuõpetajana Pärnu Eesti Kooli Seltsi Progümnaasiumis ning aastatel 1912–1914 usuõpetajana Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis Tartus.

31. oktoobril 1911. aastal abiellus Pärnus Gertrud Veronika Raamiga (Rahm). 

Jaak Varik lõpetas Tartu Ülikooli Usuteaduskonna 1915. aasta detsembris,  samal kuul sooritas eksamid Eestimaa Ev. Lut. Usu Konsistooriumi juures. Konsistooriumile esitatud CV- s tõi Varik tänutundes esile oma ema toetuse ning rõhutas, et tema akadeemilist kujunemist mõjutasid kõige enam professorid Hahn ja Grass. Professor Gotthilft Traugott Hahn (1875–1919) oli aastast 1902 ajaloolise usuteaduse eradotsent ning aastast 1909 praktilise usuteaduse professor. Varik tõi esile tema jutluste osatähtsuse ning heatahtliku suhtumise. Dr Karl Konrad Grass (1870–1927) oli aastatel 1901–1916 Tartu Ülikooli eradotsent, hiljem eksegeetilise usuteaduse professor, alates 1924 Uue Testamendi õppetooli juhataja. Grass avaldas mõju teadusliku ja religioosse sügavuse ning Uue Testamendi ja Jeesuse isiku mõistmise kaudu. 

Vaimuliku ameti prooviaastal oli Varik Vigalas õp Maximilian von Buschi juures. 17. septembril 1916. aastal ordineeriti Tallinna Toomkoguduses Vigala koguduse abiõpetajaks.

Töötas usuõpetajana Tartu Aleksandri Gümnaasiumis 1916–1918, Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis ja Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Aastal 1918 oli Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumi juhataja ning 1919/20 õppeaastal usuõpetajaks Tartu keskkoolides kuni 1922. aasta veebruari lõpuni.

Jõhvi Mihkli koguduse täiskogu koosolekul 22. jaanuaril 1922. aastal valiti Jaak Varik  654 poolthäälega koguduse õpetajaks. 3. veebruaril 1922. aastal teatas Varik Konsistooriumile, et võtab pakkumise vastu. 19. veebruaril 1922. aastal kinnitati Jaak Varik Jõhvi koguduse õpetajaks. Introduktsiooni toimetasid 14. mail 1922 piiskop Jakob Kukk, prof Rahamägi Tartust, dotsent Eduard Tennmann Jürist ning Narva-Alutaguse praost Jakob Jalajas. Külalistena osalesid Tartu Ülikooli kuraator Peeter Põld ja Tartu E.N.K.S. Tütarlaste Gümnaasiumi direktor H. Karro ja direktriss E. Luiga.

Alates aastast 1922 töötas Jõhvi Gümnaasiumi ladina keele, usu- ja psühholoogiaõpetajana.

Oli Konsistooriumi assessor aastatel 1931–1934 ja „Eesti Kiriku“ toimetaja. 

19.-20. juunini 1934. a Tallinna Börsisaalis toimunud XVI Kirikupäeval kandideerisid piiskopi ametikohale Rahamägi ja Varik. Rahamägi sai 226 poolt- ja 131 vastuhäält, Varik 127 poolt- ja 227 vastuhäält. Kuigi hääletamine kirikupäeval oli salajane, võib siiski arvata, et Rahamäe taga seisid peamiselt kiriklik-konfessionaalse voolu vaateid toetavad saadikud, vastaskandidaadi poolt hääletasid aga konservatiivid ja baltisakslased. 

Aastal 1935 annetati Varikule koguduse poolt kuldrist, mille siseküljele oli graveeritud Js 41,10.   “Ära karda, sest mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen su tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega!“

Valiti Narva-Alutaguse praostkonna abipraostiks alates 1. oktoobrist 1935. aastast.

Konsistooriumi otsusega lubati täita Jõhvi Kaitseväe õpetaja kohustusi alates 11. märtsist 1936. aastast. Pidas aastatel 1938–1940 Tartu Ülikooli Usuteaduskonnas praktilise usuteaduse alal homileetilis-kateheetilist seminari.

Vabariigi Valitsuse ülesandel toimis Kiriku hooldajana 14. septembrist kuni 20. detsembrini 1939. aastal. Ennistatud Narva-Alutaguse abipraosti kohale 1939. aastal. Valiti Narva-Alutaguse praostkonna praostiks 14. detsembril 1939. aastal.

Eesti Vabariigi Presidendi käskkirjaga annetati EV XXII aastapäeva puhul Varikule 21. veebruaril 1940. aastal Eesti Punase Risti III klassi teenetemärk.

Jaak Varik mõrvati 9. juulil 1941. aastal Toila jaama lähedal. Ta maeti koos poja Jaak Varikuga 22. augustil 1941. aastal Rakvere Linnakalmistule, matusetalituse toimetas Viru praostkonna praosti kt Jaan Kiivit.

Jaak ja Gertrud Veronika Varikul oli viis last:
Jaan (1912–1997), kes teenis Rakvere kogudust 53 aastat. Oli abipraost, praost, kirikukogu liige ja assessor.
Gertrud (1914–1982), kellest sai Jaan Kiivit seeniori abikaasa.
Jaak (1916–1941) oli nooremleitnant, langes Kiviõli rajoonis 7.07.1941.
Veronika (1920–1983) Holz, lahkus sõja ajal Eestist, suri Austraalias.
Irene (1924–1999) oli tuntud lavastaja ja nukunäitleja Ferdinand Veike abikaasa.
Koguduse liikmete andmetel kasvas 1930. aastatel peres ka väike kasupoeg.

Koduloouurija Lembit Kiisma on kirjutanud raamatus Jõhvi Püha Mihkli kirik: ” Kohalike kommunistide brutaalsemaks veretööks 1941. aastal suvel oli Alutaguse praosti Jaak Variku mõrvamine. Juba tema tabamiseks teostatud perekonna vintsutamine peegeldab neid võtteid, missugustest koosnebki õieti kommunistliku režiimi põhialus. Hoolimata usu ja kiriku tagakiusamisest võimumeeste poolt, alustati traditsiooniliste suveleeridega 1941. aasta juuni lõpul. Õnnistamine pidi toimuma 13. juulil. Teatavasti alates 22. juunil sõda N. Liidu ja Saksamaa vahel. Juuli algul toimus talumeestelt hobuste äravõtmine sõjaväe tarvis, nn hobuste mobilisatsioon. Jõhvi kokkukogutud hobused saadeti rongiga Venemaale ja saatjateks pandi mobilisatsiooniealised mehed. Siinjuures sundisid kohalikud võimumehed hobuseid viima ka ligimale 60- aastast praost Varikut. Nähtavasti taheti sellega nurjata leer. Kuna hobused saadeti Rakverre, siis õnneks, aga võib-olla ka õnnetuseks, saadeti Varik 3. juulil hobuseid sinna viima. Paari päeva pärast oli Varik Rakverest tagasi ja pühapäeval, 6. juulil pidas kirikus oma viimase jumalateenistuse, milles teatas, et leerilaste õnnistamine toimub ikkagi 13. juulil. Tunnetades ohtu, läks Varik arvatavasti samal päeval varjule lähedal asuvasse Kotinuka külla, Remmelga tallu. 7. juulil tuldigi Varikut arreteerima, kuna teda kodunt ei leitud, arreteeriti abikaasa ja 17- aastane tütar Irene. Nad lubati vabastada, kui Varik miilitsajaoskonda ilmub. Järgmisel päeval vabastati tütar, et ta isale sellest otsusest teataks. Truu perekonnapeana läkski Jaak Varik miilitsasse, kus ta ka kohe arreteeriti ja ta abikaasa vabastati. Järgmise päeva, so 9. juuli hilisõhtul toimus Toila raudteejaama lähedal, Tallinn-Narva 182. km (tolleaegses mõõdustikus) koletu mõrv. Koos praost Varikuga lasti maha Jõhvi Piimaühingu meier Elmar Nurk ja Altsalama küla põllumees Robert Kronk. Praost Varik, koos pojaga, kes metsavennana langes 6. juulil Kiviõli lähistel, maeti Rakvere Kolmainu kalmistule 22.08.1941. “…” Praost Variku alustatud leer (62 leerilast) õnnistati koguduse uue õpetaja Hans Rebase poolt 14. septembril.”

Märtrina hukkunud Jaak Varik on maetud Rakvere linnakalmistule (I kv, plats 53), tema mälestuseks on paigaldatud kirikusse aastal 1989 mälestustahvel ja Variku 75. surma-aastapäeval, 9. juulil 2016. aastal kiriku ette mälestuspink.