Õp Peeter Kaldur jutlus 19.06
Jutlus 2. pp Nelipüha, 19. juunil 2022. a.
Apostel kirjutab: Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval; sest nii nagu on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Kui keegi ütleb: „Mina armastan Jumalat“ ja vihkab oma venda, siis ta on valelik, sest kes ei armasta oma venda, keda ta näeb, ei suuda armastada Jumalat, keda ta ei ole näinud. Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. Aamen. 1 Joh 4, 16 – 21
Armsad kirikulised! Apostel Johannest nimetatakse teisiti armastuse apostliks ja kui lugeda Johannese ilmutuse raamatut, siis muutub see arusaadavaks, kuna ilma armastuseta on raske kui mitte võimatu kirjutada niisugustest ebainimlikest asjadest nagu Johannese Ilmutuse raamatus. Tänapäeval on inimesed, koguni lapsed harjunud selliste koledate, veelgi koledamate asjadega, tänapäeva inimest millegagi hirmutada on peaaegu võimatu, arvutimängud ja televisioon on muutnud inimesed mittetundlikuks ka kõige kohutavamate asjade suhtes, aga kui ei ole hirmu, siis pole ka armu, ehk teisiti öeldes igasugused õudusfilmid muudavad inimesed tundetuks ka armastuse suhtes. Aga kogedes armastuse imelist väge muudab armastus meie sees midagi ja me hakkame nii kogu elu ja eeskätt armastust ennast hoopis tõsisemalt ja sisukamalt võtma, mitte nii pinnapealselt nagu tänapäeva massimeedia, mis lähtub ainult põhimõttest: „Kas see müüb“ ja mis on muutnud inimesed pinnapealseks ja tundetuks.
Kui apostel ütleb selle lõigu alguses „Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu“, siis need sõnad juhivad meid uude maailma, mida me tänapäeval ei mõista, või kui mõistamegi, ei taha uskuda, kuna selles maailmas me näeme vähe armastust, ja kui näemegi, siis suhtume sellesse umbusklikult, kuna arvata, et meie suhtes on kellelgi olemas armastus, näib olevat nii võimatu ja ebatõenäoline, et suhtume pigem sellesse kui eriti kavalasse ja õelasse rünnakusse meie vastu. Apostel ütleb: „Armastuses ei ole kartust“ Aga me näeme, et tänapäeval on inimeste seas väga palju kartust. Ei ole ju ebakindlus midagi muud kui kartus. Väga sageli inimesed kandideerivad kõrgetele kohtadele selleks, et tõestada teistele, aga eeskätt iseendale, et ma saan mulle nüüd asetatavate ülesannetega hakkama. Aga kui ta siis valitakse, mis juhtub sageli, selgub, et kartus pole kuhugi kadunud ja siis on läbikukkumine oma ametis sagedane. Ka pikematele reisidele, eriti tundmatusse kohtadesse minnakse sageli grupi koosseisus, sest siis on ju kellelegi toetuda, see tähendab et taustal valitseb ebakindlus ehk kartus. Kui Jumal võtab kellegi meie lähedastest surma läbi ära, siis sageli me tunneme kuid või isegi aastaid sellist leina, mis otsekui halvab meid ja piirab oluliselt meie tegevust. Tean isegi mitmeid juhtumeid, kus urnimatuse järel on mitu kuud hoitud urni tuhaga kodus ja pole seda sängitatud mulda ega asetatud urnimüüri. Ma ei taha kellegi suhtes olla õel ega öelda midagi halvasti, ega mulle tundub, et sellisel juhul on tegemist usu või kannatlikkuse puudumisega ehk vähesusega, sest kristlik usk ütleb selgelt, et Issandas uinunud äratab Jumal üles ning ees seisab taas kohtumine oma kallite sugulaste ja lähedastega ja pole ju põhimõtteliselt oluline, kui kaua selleks aega läheb. Mulle tundub, et sellisel juhul on pigem tegemist enesearmastusega: minule on liiga tehtud, ma olen oma kallist inimesest ilma jäänud, mõtlemata sellele, et sageli on surm pääsemine võibolla palju kohutavamast elust, mis ees seisab. Sageli on just õigeaegne surm, ja õigeaegne Jumala silmis, pääsemine palju kohutavamast tulevikust, mis meid võib ees oodata. Kas me kardame, et me unustame oma lähedased, kui nad on piisavalt kaua meie hulgast lahkunud olnud? Kuid kas me oleme unustanud oma esimese armastuse, kuigi sellest on aastakümneid möödunud? Tõsi, enamik meist ei mõtle selle peale iga päev, kuid see kaunis mälestus ei kao kuhugi.
Aamen.
