5. ja 6. juunil tähistasime Nelipühi

Apostlite tegude raamatu 2. peatükis kirjeldatakse Püha Vaimu saabumist, mille tulemuseks oli kristliku koguduse sünd. Jeesuse järgijate hulka lisati sel päeval ristimise läbi umbes 3000 inimest. See, mis juhtus nelipüha päeval, oli vastand Paabeli torni loole, kus inimese kurjuse piiramiseks Jumal segas keeled. Nüüd, et sõnum Jeesusest kostaks kõigi rahvasteni, kinkis Jumal ühtsuse, millist varem polnud nähtud.

See kõik juhtus juutide nädalatepühal, st 50. päeval pärast paasapüha. Seepärast tuleneb ka nelipühade nimi paljudes keeltes kreeka sõnast pentekoste (‘viiekümnes’).

Millest tuleneb aga eestikeelne nimetus, seda võib seletada eri tähtpäevade kokkusattumisega. Katoliku ajast pärines tava pidada palvepäeva neli korda aastas: kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Kõik need olid kolmapäeval. Tänaseni on meie kalendris säilinud vaid kevadine palvepäev – kolmapäev pärast tuhkapäeva. Unustusse on aga teiste seas vajunud suvine palvepäev, mida peeti kolmapäeval pärast nelipüha. Et suuri kirikupühasid (ülestõusmispühad, nelipühad ja jõulud) peeti kolmel päeval järjestikku, langes kolmas nelipüha alati teisipäevale ja suvine palvepäev kohe selle järgi. Nii oligi neli püha järjestikku. Võimalik, et siit pärineb ka nelipüha eestikeelne nimi.

http://tartupauluse.ee/kogudus/kirikuaasta/nelipuhad