Õp Peeter Kalduri jutlus 3.04
Jutlus Judica, paastuaja 5. pühapäev, 3. aprill 2022.a.
Apostel kirjutab: Aga kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab, ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühekorra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse. Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks, kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat. Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud – kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest – saaksid kätte igavese pärandi tõotuse. Aamen.
Heebr 9, 11 – 15
Päris paljud Uue Testamendi tekstid lähtuvad teadmisest ja faktidest või koolitarkusest, mida meil tänapäeval ei ole, ja seetõttu on nad meile sageli osaliselt või koguni täielikult arusaamatud. Vahest eriti kehtib see kirja Heebrealastele kohta, mis tugevalt toetub Vanale Testamendile ja nendele teadmistele, mis Jeesuse ajalgi ei olnud, seda enam pärast seda, kaugeltki enesestmõistetavad. Ega ilmaasjata Luther ei pidanud vajalikuks kirja Heebrealastele välja lülitada Uuest Testamendist ja praeguseks ajaks on hariduse kõrgpunktid mujale liikunud ning kiri Heebrealastele veelgi enam mõistetamatuks muutunud. Kiri ütleb ise selgelt, et „Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab, ei ole osa sellest loomisest“ Jeesus Kristus oma olemuselt on midagi erinevat kõigist teistest inimestest, aga just sellisena, tõelise Jumalana, võimaldab Ta ligipääsu Jumal Isale, olles sellejuures tõeline inimene. Ega asjatult algristikoguduses sajandeid ei vaieldud Kristuse tõelise olemuse üle, jõudes lõpuks kokkuleppele, mis kõigest hoolimata ei rahulda paljusid otsijaid: „Kristus on tõeline Jumal ja samaaegselt tõeline inimene“. Johannese evangeeliumi alguses on kirjutatud: Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi. Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimeste valgus. Ja valgus paistab pimeduses… Tõeline valgus, mis valgustab iga inimest, oli maailma tulemas… Ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema kirkust otsekui Isast Ainusündinu kirkust. täis armu ja tõde. Kui me räägime praegu, lähtudes tänapäeva teadusest, sellest, et universum tekkis nn. Suure Paugu tulemusena 13,8 miljardit aastat tagasi, siis just see teadus ütleb, et ei ole võimalik vastata, mis oli enne Suurt Pauku. Ja teadus ei saagi seda teha, kuid Johannese evangeeliumi proloog annab selle vastuse. „Alguses oli Sõna“. Ka kiri heebrealastele ütleb selgelt, et Jeesus tuli suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab, et ole osa sellest loomisest. See tähendab, see on osa mingist muust loomisest, Jumala teost, millestki, mis sündis rohkem kui 13,8 miljardit aastat tagasi, mis ei olnud osa kogu meile tuntud maailma, sealhulgas inimese esilekutsumisest, vaid midagi enne seda. Kuna Jumal on igavene, Jumala inglid loodi enne meile tuntud loomist, Jumala Sõna ehk Jumala Poeg nagu Pühakiri ütleb, kutsuti esile alguses, see tähendab enne, varem kui me seda ajaliselt fikseerida suudame, enne praegu kehtiva aja esilekutsumist, s.t. rohkem kui 13,8 miljardit aastat tagasi. Praegune teadmine ütleb, et Universum, s.t. praegu olemasolev maailm kaotab oma jõu umbes 10 miljardi aasta pärast, s.t. valgus, mis oli loomise alguses, kui Jumal ütles „Saagu valgus ja valgus sai“, kaob ja kustub. Kui maailma selle praegusel kujul lõpp ei ole Jumala tahtel sündinud enne seda, siis see ongi maailma lõpp, aga sünnib oluliselt pärast seda, kui see kõigi inimlike ootuste järgi ja kõikide ettekuulutuste järgi peaks sündima. Meie seda aega ei tea ega saagi teada, aga see kõik sünnib ümbritsetuna Jumala armastusest ja mingil juhul ei saa meile kurja teha, pigem on osa Jumala kohtumõistmisest meie üle. Ka kõik see, mis praegu Ukrainas sünnib, on osa Jumala kohtumõistmisest ning igal juhul jäävad süüdi kallaletungijad, agressorid ja neile käsuandjad. Neile, siis kui nad Jumala kohtu ette astuvad, võib ainult kaasa tunda. Pole vähe neid, kes on surnud ilma meelt parandamata ning nende kõigi üle langeb Jumala õiglane kohtuotsus. Apostel ütleb: „Kristus läks sisse igavesse, mitte selle maailma alguses tekkinud loodusse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, ja minnes ühekorra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse.“ Igavene lunastus tähendab ka seda, et hoolimata kõigist kannatustest, hoolimata kõigest inimlikust vägivallast, hoolimata ka ajalikust surmast, on meile kõigile tõotatud, seega ka tagatud Jumala kohtu ette astumine, ja neile, kellele igavene elu antakse, ka selle vastuvõtmine. Me oleme kannatamatud, tahame kohe kõike kätte saada, igatahes tahame teada, milline on Jumala otsus meie üle, aga Jumal oma seatud ajal, mis ei tule aga meie teadmise järgi ja meie ootustele vastavalt, mõistab meie üle kohut ja annab oma otsuse meile teada. Jumala kohtuotsus määratleb meie saatuse igavikus ning kaasas peame seda kandma endaga mõeldamatult pika aja jooksul, mil kõik, kes on selleks määratud, on jõudnud meeleparandusele, mil taevad hukkuvad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam. Kui palju enam siis Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat.
Aamen.