Õp Peeter Kalduri jutlus 27.03

Jutlus Laetari, 27. märts 2022. a.

Apostel kirjutab: Armsad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja jõid sama vaimulikke jooki, sest nad jõid vaimulikest kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus. Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes. Need lood on saanud meile näiteks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid. Aamen.

1 Kor 10, 1 – 6

Apostel toob meile näiteid Iisraeli rahva ajaloost, mis on kahtlemata õpetlikud, aga millele võib kahtlemata reageerida erinevalt: võib neid tähelepanelikult kuulata ja nendest õppida, võib nendesse suhtuda kui lugudesse kaugest minevikust, mis meile tänapäeval eriti korda ei lähe, võib neid võtta kui lapselikke muinasjutte, mis tänapäevast mõtlevat inimest eriti ei puuduta või võib neid koguni lugeda kahjulikeks, mis võivad eksitada tänapäeva mõtlevat inimest. Kuid kõik lood Pühakirjast jutustavad Jumala tegudest, mida võime tänapäeval küll veidi teistmoodi tõlgendada, kuid milledel on alati tähendus ja mõte ka meie jaoks ning väga sageli ütlevad need lood, kuidas peame oma elu elama ja mida teistmoodi tegema. Kuigi sündmustest Pühakirjas on möödunud aastatuhandeid ja paljud neist sellisel kujul ei saagi korduda, nagu Iisraeli rahva väljarändamine Egiptusest, omasid need sündmused omal ajal suurt tähendust ja nendest on kindlasti võimalik ja vajalik õppida. Iseenesest lugu Iisraeli rahva väljarändamisest Egiptusest omab sarnaseid jooni tänapäeva tegelikkusega. On see ju täpselt samuti nagu praegu, kus üks suurvõim (nagu omal ajal Egiptus) tahab teostada ainult oma soove ja kellel selle saavutamise nimel on tähtsusetu kümnete tuhandete inimeste elu ja surm. Iga idee poolt ja vastu on inimesi, selliseid asju, milles kõik inimesed on samal arvamisel, on väga vähe kui üldsegi, aga vägivalla ja jõu kasutamine on selgeks tunnuseks selle kohta, et jõu tarvitajal ei ole õigus, vaid hoopis vastupidi ning just sõjalise vägivalla kasutamine näitab moraalset nõrkust ning on algusest peale määratud kaotusele. Koolipõlvest on teada, et jõu kasutamine näitab mõistuse puudumist. Ajalugu näitab selgesti, et vägivallaga õiguse saavutamine on võimatu, ainult et mõnikord kestab vägivald kaua aega ja toob enesega kaasa palju kannatusi. Praegunegi Venemaa sõda Ukraina vastu lõpeb Ukraina võiduga, Venemaa olulise kaotusega ja nõrgenemisega, ja kui Jumal tahab, siis Petsamo piirkonna ning Viiburi alade tagasiminekuga Soomele, Narva jõe taguse ja Petseri tagasiminekuga Eestile, Kaliningradi ümbruse minekuga Poolale või Leedule ehk hoopis omaette riikliku moodustise tekkimisega, Krimmi ja Ida-Ukraina enesestmõistetava kuulumisega Ukraina koosseisu, Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tagastamisega Gruusiale, Põhja-Kuriili saarte tagasiandmisega Jaapanile ja võimalik, et muudegi ajalooliste ebaõigluste heakstegemisega (ma mõtlen siin eeskätt Nahhitŝevani, mis anti 102 a tagasi 100 aastaks Aserbaidžaani koosseisu) . Ajalugu kulgeb aeglasemalt kui tahame, mõnegi ajaloolise ebaõigluse tagasitegemine nõuab aega, aastaid, aastakümneid või isegi aastasadu, mõnda asja võibolla ei saagi korda, kuid Jumala veskid, mis jahvatavad aeglaselt, on hakanud kiiremini töötama. Vana Testament ütleb, et Jumal on seadnud rajad ja piirid igale rahvale, nende paika loksumine võtab aega, aga enne aegade lõppu see peab teostuma. Vana Lepingu rahva, Iisraeli rändamine Egiptusest tõotatud maale kestis 80 aastat, kusjuures Jumal toetas seda rändamist, andis rahvale süüa ja juua ning viis ka selle sõnakuulmatu ja iseka rahva lõpuks pärale, Kaananimaale. Kuigi see rahvas veel korduvalt rikkus lepingut Jumalaga, ei ole Jumal unustanud oma tõotusi, vaid täidab neid. Kui me vaatame praegu erinevate rahvaste soove ja neist osade inimeste või rahvaste saadud tõotusi, siis näeme, et neid kõiki täita korraga on inimlikult võimatu, kuid Jumal oma kõike teadmises ning aja ja ajaloo Issandana teostab oma tahtmise, kuigi see ei tule nii kiiresti kui sooviksime. Kui apostel ütleb Vana lepingu rahva, Aabrahami järeltulijate kohta „Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased ning nad löödi maha kõrbes. Need lood on saanud meile näiteks, et meie ei himustaks kurja, nii nagu nemad himustasid“ siis need apostli sõnad ütlevad meile kaht asja: Esiteks kõikidel aegadel on olnud nii Jumalale meelepäraseid inimesi kui ka neid, kellede tahe ega soovid ei lange ühte Jumala soovidega. Jumal lubab neil olemas olla ning oma tegusid teha, kuid Jumal ei anna nende tööle ja ettevõtmistele erilist õnnistust. Kuid võimalus pöörduda ja hakata Jumalat otsima on neil olemas. Ja teiseks, surm ei ole mingi Jumala karistus ega nuhtlus, vaid saabub oma seatud ajal kõikidele. Seda ei maksa karta, vaid selleks valmistuda, Kui Jumala kutse kõlab, siis tuleb seda kuulda ja täita. Jumalal oleks palju lihtsam likvideerida teisitimõtleja ja Ta saaks kiiremini kujundada maailma nii, et see teostaks vaid Tema tahtmist, aga Jumala armastus meie kõigi, kuulekate ja sõnakuulmatute vastu on nii suur, et see paratamatult tähendab Jumala töö rohkenemist ja aegade lõpu edasilükkamist. Kas me tahame aegade lõpu saabumist nii kiiresti kui võimalik või pigem nii paljude kui võimalik pöördumist ja meeleparandust?!

Aamen.