Õp Peeter Kalduri jutlus 30.01

Apostel kirjutab: Me ei taha ju, armsad, et teile jääks teadmata, kuidas meid Aasias ahistati: meid koormati üliväga üle me jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises. Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes, et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi – tema, kelle peale me loodame. Jah, ta päästab edaspidigi, kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest

2 Kor 1, 8 -11

Armsad kirikulised! Apostel kirjutab ahastusest, mis talle osaks sai. Inimesed on erinevad – me näeme praegu, kuidas paljud on ahastuses Koroonaviiruse pärast ja liigagi paljude lähedased on liiga ootamatult uinunud surmaunne. Paljud on kaotanud usalduse ja küllap on neidki, kes just oma paanilist hirmu varjates käituvad mõnikord liigjulgelt ja rumalaltki, mida nad ei peaks tegema. Apostel Paulus ütleb: „Meid koormati üliväga üle me jõu, nii et me koguni kahtlesime oma ellujäämises. Jah, meil oli meie endi arvates surmakäsk juba käes…“ Kui apostel ütleb julgelt, et surmahirm oli tema üle võimust saanud, siis pole millegi poolest teistsugune olukord see, kui inimene ise tajub, et tema surmatund on lähedal, aga sageli lapsed või omaksed ei taha kuuldagi surmast ega kõigest sellega kaasnevast, nagu sellest, kuidas matuseid korraldada, kas lahkumiseks valmistuja soovib urnimatust või kirstumatust, keda tuleks matustele kutsuda, missugune peaks olema matuselaud, millised riided peaksid lahkunul seljas olema viimasel hüvastijätul temaga ja muud näilised pisiasjad, aga lahkumiseks valmistujale vägagi olulised asjaolud, millest ta tingimata tahaks rääkida, aga omaksed mõnikord ei taha, justkui see oleks mingi keelatud teema. Veel hullemgi, kui ebausklikult arvatakse nagu võiks surmast ja selleks valmistumisest rääkimine kiirendada surma tulekut. Paraku on ka juhtumeid, kus surivoodil olija on palunud omakseid kutsuda enese juurde vaimulik, et saada viimast korda osa Kristuse ihust ja verest armulauas, aga omaksed pole seda teinud, jättes sellega täitmata lahkuja viimane soov.

Pole ju üldsegi haruldane, kui surmaks valmistujal, kuigi surm võib tulla alles aastate pärast, on riidekapis valmis juba matuseriided. Ja pole juhuslik ka see, kui mõnigi kord mälestatakse lahkunut veel aastakümned pärast tema surma. Olen kohanud sedagi, kuidas vanavanemaid või isegi vanavanavanemaid peetakse olulisemaks mälestada kui millegipärast väga kiiresti juba unustatud vanemaid või vanavanemaid. Seetõttu ei ole midagi erilist selles kui apostel Paulus ilma häbenemata kõneleb teda vallanud surmahirmust kui millestki täielikult loomulikust. Surm on midagi enesestmõistetavat, mis peab meid kõiki tabama ja millest rääkimine ja milleks valmistumine on igati tavaline.

Seda teades ja seda täielikult tunnistades ütleb apostel: “et me ei loodaks endi, vaid Jumala peale, kes surnud üles äratab. Tema päästis meid sellest määratu suurest surmast ja päästab veelgi – tema, kelle peale me loodame.“ Apostel oma sõnadega näitab õiget suhtumist surmasse, mitte kartes sellest rääkida, nagu lapsik inimene arvab, et oma pea varjule pannes keegi enam näe teda, vaid teades, et igaühe elu ja surm on Jumala kätes ja ainult Tema otsustab, millal on õige aeg sellest elust lahkuda ja igavesse ellu siirduda. See kehtib ka enesetapjate osas. Nad on otsustamise enda kätte võtnud, teevad valiku Jumala asemel, arvavad, et on aeg sellest elust lahkuda. Mõnikord Jumal seda ei luba, loob olukorra, mis ei võimalda ise sellest elust lahkuda, kui omaarust kavalad me ka ei ole, aga mõnikord lubab meil ka enesetappu sooritada, sest mingil moel on see parim lõpp, seda ka Jumala jaoks. Meie kõigi elu ja surm on Jumala käes ja mõnigi kord on meie teod meie omaste ja kaasinimeste jaoks raskesti vastuvõetavad ja arusaamatud, kuid mitte Jumala jaoks. Ise, vastu Jumala tahtmist, isegi hooletusest sellest elust lahkuda on võimatu, kuigi meie inimlik mõtlemine võib vastupidist väita, omaette küsimus on see, kas meie siit elust lahkumisele järgneb igavene õnnistus või igavene hukatus. Jumal ei taha kunagi, et meist keegi ennast igavesele hukatusele määrab, seepärast hoiab ta elus neidki, kes meie inimlikes silmis on täiesti hukatusele määratud. Jumala silmis on võimalik meelt parandada igal hetkel kuni viimase hingetõmbeni ja olen korduvalt näinud meeleparandust surivoodil ja rõõmsaid silmi viimses uinumises. See ei tähenda, et me peaksime meeleparandusega ootama viimse hingetõmbeni, nii nagu apostel kirjutab: „Jah, Ta päästab edaspidigi, kui ka teie eestpalvetega meile appi tulete, nii et paljud tänaksid meile paljude inimeste eestpalvete tõttu Jumalalt osaks saanud armuanni eest.“

Aamen.