Õp Peeter Kalduri jutlus 31.12
Apostel ütleb: Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiraks vennalikkuseks, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest. Teid pole uuesti sünnitatud kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning jääva sõna kaudu. Sest „kõik inimlik on kui rohi ja kogu ta hiilgus nagu rohu õieke. Rohi kuivab ära ja õieke variseb maha, aga Issanda sõna jääb igavesti.“
1 Peetruse 1, 22 – 25
Vana aasta lõppedes me vaatame lõppevale aastale tagasi ja kui me oleme piisavalt kriitilised, siis ka hindame seda, mis meile on osaks saanud, mida oleme hästi, mida halvasti teinud, mida hoopiski tegemata jätnud. Ja loomulikult `Head uut aastat` soovides tahame teha sedagi, mis meie südame peal, et uus aasta oleks meile tõesti hea ning et teostuks kõik see, mida igatseme nii enda kui teistegi suhtes. Vana aasta õhtul vaatame tagasi ka sellele, mida oleme koguduses teinud ja mida saavutanud. Praegusel ajal on vanad kristlikud väärtused paljude jaoks muutunud ebaoluliseks ning nii nagu muistsel ajal ei leidunud Soodoma linnas kümmetki õiget inimest ja Jumal võis hävitada linna koos selles elavate inimestega, nõnda oleme meiegi oma ükskõiksusega lähenemas piirile, mis veel õigustab meie olemasolu selles Jumala loodud kaunis maailmas või enam ei õigusta seda.
Lõppeval aastal on koguduses oluliselt väiksemaks muutunud kiriklikes talitustes osalenud inimeste arv. Ristimisi, leeris käimisi ning laulatusi pole olnud, küll on mõned ristimised olnud Pühajõel. Kiriklikult maetud on 24 inimest ja armulauast on osa saanud 810 inimest, lisaks tänased. Annetaja liikmeid koguduses praeguseks hetkeks on vaid 150 inimest ning rääkida ei saa ka talitustest koguduse liikmete kodudes aruandeaastal. Annetatud on kogudusele peaaegu 180´000 Eurot, mis tähendab seda, et kogudus on võimeline töötama ja kuulutama Jumala Sõna, mis tähendab inimeste julgustamist ning neile lootuse kinkimist. Just üleeile helistas mulle üks koguduse liige, keda ootamatult ründas täiesti ebatavaline haigus ja kes teadis, et teda saab aidata Jumala ligiolek ja kaaskristlase lohutav sõna. Nende aastate jooksul, mil olen koguduse õpetajana teeninud kaasinimesi, olen lohutava sõnaga aidanud kümneid, kes on vajanud abi erinevates inimlikes hädades.
Aga ühte teadmist aruandeaasta kinnitab: Aeg on küll muutunud inimeste keskseks ja sageli ka enesekeskseks, üha rohkem mõeldakse enese saavutustele ja vaid sellele, mida vajavad meie lähedased ja meie poolt hoolitud inimesed, aga selle kõrval on kasvanud armastus kaasinimese vastu, ka nende vastu, kes ei ole meie lähedased ja omaksed. Ma ei tea, kas see hinnang on õige, aga mulle tunduvad kasvavat kaks asja: ühelt poolt on selge ja kasvav lõhe inimeste vahel, kes teisi armastavad ning teistest hoolivad, vähemalt nii palju, et see hoolimine toob kaasa enese või omandi ohverdamise teiste heaks; ning teiselt poolt üha rohkem vajatakse selle tunnetamist, et teised või vähemalt keegi mind armastab ning minust hoolib. Mulle tundub, et tähtsaks on saanud inimlikud suhted ja üha olulisemaks on muutunud see, et neid rohkem välja näidatakse ja ei häbeneta seda ka ütelda. See maailm on külm, aga me saame seda soojemaks muuta ja oma tundeid kaasinimese vastu häbenemata välja näidata. Apostel ütleb: „armastage raugematult üksteist puhtast südamest“ Tehkem seda ja nii me täidame Jumala käsku. Kuidas me oma armastust väljendame, on äärmiselt erinev, aga peaasi on, et me seda teeme.
Aamen.
