Õp Peeter Kalduri jutlus surnute mälestuspühal, 21.11

Jeesus ütleb: Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest. Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele. Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale! Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu, ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.“ Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind? Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime sind vastu, või alasti ja riietasime sind? Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?“ Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile: Mida te iganes teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!“ Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele! Sest mul oli nälg ja te andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua, ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.“ Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?“ Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi!“ Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.

Mt 25, 31 – 46

Armsad õed ja vennad Kristuses!

Ma olen seda kirjakohta lugenud kümneid kordi, paljudel surnute mälestuspühadel ja paljudel surnuaiapühadel, aga ikka avastan midagi uut või tuleb meelde midagi ammu sündinut, millele varem ei osanudki mõelda. Kuna olen elanud väga kirevat elu, on minu jaoks tuttavad paljud Jeesuse poolt nimetatud asjad, mida vahest paljud ei ole oma elus kogenud. Olen noorena palju rännanud nii Eestis kui Venemaa avarustes ja hiljem mujalgi kogu maailmas ning korduvalt nälga kogenud. Aga ikka on leidunud neid, kes on mulle süüa andnud. Ja enamgi veel, kes on mulle aseme andnud, nii et olen saanud rahulikult välja magada ja hommikul edasi rännata või olen täiesti ettearvamatult leidnud koha, kuhu oma pea toetada. Täpselt samuti olen janusena ikka juua saanud, korduvalt vett, aga ka mitte lihtsalt vett, vaid keset metsa talust on pakutud piima. Olen käinud ise vange vaatamas ja mind on käidud vaatamas, olles haige, on minu juurde tuldud. Ühe sõnaga kõike seda, millest Jeesus räägib, olen oma nahal kogenud. Kaheldamatult igaüks ei ole kõike seda kogenud ja kõik ei peagi seda tegema, siis ei saanud ma sellest kõigest aru, kuid hiljem on asjad omale kohale asetunud, olen mõistnud, et Jumal on andnud neid katsumusi, et seda teistega jagada ning seeläbi ise kasvada ja mitte rääkida teistele välja loetud kogemustest, vaid ise oma elus läbi elatust.

Ma saan täiesti aru nii õigete kui hukka mõistetute küsimusest: Issand, millal ma olen seda kogenud? Paljudest asjadest me ei saa aru, siis kui see toimub, kuid hiljem otsekui asetub kõik omale kohale ja enda kogemusest võin öelda: olen korduvalt kogenud Jumala ligiolekut, kuigi olen selle tähendust alles hiljem mõistnud ja usun, et seda kogemust on meist paljudele antud ka siis, kui me kohe seda ei mõistnud või pole veelgi mõistnud.

Endiselt jääb küsimus: Miks Jumal otsekui juhib osa inimestest käima tema teedel, ja ka läbi eksi rännakute juhib Temale meelepärastele teedele, miks osa inimesi tunnevad ja tunnistavad Jumala ligiolekut ka siis, kui nad kõigis oma tegudes ei toimi nii nagu peaksid, aga osadele inimestest Jumalat nagu polekski olemas ja nad elavad oma inimliku äratundmise kohaselt, kuigi vahel tunnevad, et midagi elus ei klapi. Ei saa ju nii olla, et osa inimest ei koge Jumala puudutust, võibolla nad on seda küll kogenud, kuid inimlikust isekusest – see on osa inimlikust vabadusest – ei taha eluajal teha Jumala tahte järgi, vaid teevad seda alles surmatunnil.

Sel põhjusel me ka mälestame oma lahkunuid. Me ju ei tea, millised olid tema mõtted viimasel maise elu hetkel ja kas ta ei astunud Jumala ette kahetseva patusena ja kas ta polnud loobunud oma elu ülbusest, mida ta võis oma elus teha. Nii palju kui me teame elu viimastest hetkedest, kulgeb siis aeg hoopis teisiti ja me võime nendel viimastel hetkedel kogeda kogu oma ära elatud elu ja andeks saada needki üleastumised, milledele me ammu pole mõelnud. Sellepärast on paljude surnute ilme otsekui äraseletatud ja sellest justkui kiirgab lepitus Jumalaga. Igatahes me võime oma lahkunute pärast palvetada, sest Jumala armastus kehtib kõigi kohta ja armastus katab kinni kõik meie inimlikud süüteod ja kogu meie mõistmatuse. Mälestamine on oluline meie lahkunud omastele ja meile kõigile, kes me mälestame omakseid.

Aamen.