Pühapäeval, 21.11 on surnute mälestuspüha ehk igavikupühapäev

Kirikuaasta viimasel pühapäeval on Eesti vanemas traditsioonis tähistatud surnutemälestuspüha. Nüüd kõneldakse igavikupühapäevast. Tegelikult pole neil kahel teemal erilist vahet. Surnutemälestuspüha tuletab meelde neid, kes on sellest maisest elust lahkunud. Surnute meenutamine on kirikuaasta lõpul igati kohane. Samas ei ole surm uskliku jaoks veel sugugi kõige lõpp, vaid see on uks igavesse ellu.
Kristus suri, kuid Jumal äratas ta üles surnuist. Nüüd on neil, kes temasse usuvad, avatud samuti usu kaudu tee igavesse ellu. Selle maailma lõpul tuleb Kristus taevase kuningana, surnud äratatakse üles ja Issand mõistab kohut selle maailma üle. Need, kes oma maises elus on Jumalasse uskunud, võivad minna siis igavesse ellu. Usklikele on see päev võidupäevaks.
Kirikuaasta viimane pühapäev on selles suhtes ainulaadne, et liturgiline värv võib olla siis kas must või valge. Must sümboliseerib leina ja valge rõõmu. Nii vastandlik on inimese suhtumine kõigesse siin maailmas olevasse: lähedaste surmale mõeldes võime tunda leina, ees ootavale igavikule mõeldes aga kogeda rõõmu. Usk muudab meie leina kord jäävaks rõõmuks ja surma igaveseks eluks.
Õp dr Kaido Soom, ajaleht Eesti Kirik 16.11.2010

Õp Aksel Kallas on kirjutanud aastal 1921 (raamatust “Kui pisarad kõnelevad.”)
Kui pisarad räägivad
Kui pisarad räägivad,
taevased kuulavad,
veepinnad vaikivad,
pärlid siis laulavad,
hingeväed ärkavad,
rääkige, pisarad!