Õp Peeter Kalduri jutlus 24. pühapäeval pärast nelipüha, 7.11
Kui nad siis Kapernauma tulid, astusid Peetruse juurde templimaksu kogujad ja ütlesid: „Kas teie õpetaja templimaksu ei maksa?“ Peetrus vastas: „Küll ta maksab.“ Ja kui ta koju tuli, ennetas Jeesus teda ja küsis: „Mis sa arvad, Simon, kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha? Kas oma poegadelt või võõrastelt?“ Aga kui Peetrus ütles „Võõrastelt“, lausus Jeesus talle: „Siis on pojad vabad. Aga et me neid ei ärritaks, mine järvele, heida õng sisse ja võta esimene kala, mis üles tuleb! Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest.“
Mt 17, 24 – 27
Armsad õed ja vennad Kristuses!
Me kogeme korduvalt evangeeliume lugedes, kuidas Jeesus teab ennetavalt sündmustest, mis sünnivad või sõnadest, mis öeldakse. Nii ka kuuldud loos. Iseenesest on see täiesti loomulik, et kogutakse templimaksu lisaks niikuinii paratamatule maksule (praegu me nimetame seda tulumaksuks, tollal oli selleks mingi muu nimetus) võimu omavale ühiskonnale, mille suurus võib erineval aegadel, sõltuvalt ühiskonna vajadustest või sissetuleku kasutamisest erinev olla. Nõukogude ajal oli tulumaks äärmiselt väike ja seda polnud peaaegu tunda, see aga tehti tasa üleüldise vaesusega, sest mingil moel pidi ju kõik kinni makstud saama, lisaks veel muidugi võimul olijate hea elu. Muidugi on kõikidel asjadel vastuvõetavad piirid ja kui neid piire ületatakse, siis tekib rahulolematus, vastuhakk, mässud ja revolutsioonid. Praegu Venemaal pidevalt kasvav rahulolematus ühiskonna varastamises kõik piirid ületanud Putini vastu on vaid üheks, ja kaugeltki mitte ainulaadseks näiteks, mis paratamatult lõpeb suure pauguga, mis võib ulatuda vägagi kaugele. Tasuta lõunasööke pole olnud ega ei ole üheski ühiskonnas, alati peab keegi selle kinni maksma ja tavaliselt on maksjaks ühiskonna kõige töökam osa. Me ei ole sellega harjunud, et igas ühiskonnas toimub paratamatult maksustamine nii otseste kui kaudsete maksude kui ka annetamise näol ja kuidagi tuleb kinni maksta ka kõik see, mis otseste riigimaksude alt välja jääb nagu igat laadi heategevus või kirikute ja teiste ühiskondlike organisatsioonide töö, näiteks kasvõi spordiorganisatsioonid.
Selletõttu on ka Peetruse reaktsioon templimaksu kogujate küsimusele lihtne ja selge: „Küll Jeesus maksab“. Peetrus ei kujuta endale ettegi, et võiks templimaksu tasumata jätta, kuigi ta sel hetkel ei tea, kust Jeesus selleks raha võtab. Jeesus ütleb Peetruse küsimust ennetades: „…võta esimene kala, mille sa püüad. Ja kui sa tema suu avad, leiad sa hõbeseekli. Võta see ning anna neile minu ja enese eest.“ Hõbeseekel on igal juhul tunduvalt rohkem kui on kahe inimese templimaks. Aga siin on selgelt näha Jeesuse hoiakut. Kala suust võetud Jumala kingitusega ei kaubelda, ammugi mitte ei jagata seda ega võeta midagi sellest tagasi, nagu osa meie seast kipub seda tegema, vaid kasutatakse selleks eesmärgiks nagu Jumal on selle andnud. Aga enne, kui Jeesus annab Peetrusele korralduse selle kala suust hõbeseekel võtta, kasutab ta võimalust Peetruse ja meie kõigi õpetamiseks. Jeesus küsib talt: „Kelle käest võtavad kuningad maa peal tolli või pearaha (tänapäeval siis tulumaksu või mingit muud maksu)? Kas oma poegadelt või võõrastelt?“ Jeesus vihjab sellele, et ta on inimeseks saanud maailma kuningas ning kõige olemasoleva valitseja ning loomulikult ei peaks kellelegi ega ühelegi maisele institutsioonile midagi maksma. Kuid ta teab, et seda ei mõistetaks, vaid pigem reageeritaks sellele, üritades teda kividega surnuks visata. Ta vastab küsimusele templimaksu makstes, mitte hirmust, vaid teades, et tema aeg ei ole veel tulnud. Aga tema vastu on tekkinud juba selge aukartus. Mitte juhuslikult ei küsita mitte temalt endalt templimaksu, vaid pöördutakse tema lähedase jüngri, aga ikkagi kõigile hästi tuntud ja omasuguse Peetruse poole. Meile ütleb see kirjakoht, et me võimaluse piires täidaksime oma kohustusi kaasinimeste ja oma koguduse vastu ega laseks ennast mõjutada muutuvatel ajastutel ja inimlikel arusaamadel, vaid teostaksime seda, mis on praegu vajalik ja mille tegemiseks meid Jumal puudutab ja kutsub.
Aamen.
