2. aprillil tähistame Palmipuudepüha

Palmipuudepüha, mida tähistame pühapäeval nädal enne esimest ülestõusmispüha, on Piibli järgi see päev, mil Jeesus läks viimast korda Jeruusalemma ning inimesed tervitasid teda palmiokstega kui kuningat. Ei möödunud aga kuigi kaua, kui sama rahvahulk nõudis ta ristilöömist.

Evangeeliumitekstid kõnelevad sellest, kuidas Jeesus sõidab eesli seljas kuningana Jeruusalemma. Rahvas, kes juubeldab, lootes oma silmaga näha tõotatud valitseja saabumist, saab peagi kuulda, et nüüd käib kohus selle maailma üle ja kihutatakse välja selle maailma vürst. /…/ Rahvahulk vastas siis Jeesusele: «Meie oleme Seadusest kuulnud, et Messias jääb igavesti. Kuidas sina siis ütled, et Inimese Poega peab ülendatama? Kes see Inimese Poeg on?» (Jh 12:34).

Palmipuudepühal asub kirik kaasa elama Kristuse viimasele eluetapile.

Omaaegse sündmuse meenutamiseks on palmipuudepühal toodud kirikusse palmioksi. Neid on kantud protsessioonis, kirikulised tulevad sel päeval teenistusele lauldes ja okstega lehvitades, meenutades Jee­suse-aegseid sündmusi Jeruusalemmas. Kui palmioksi pole, kasutatakse paju- vm urbi.

Palmipuudepühaga algav Suur ehk Vaikne nädal on  teatud mõttes kirikuaasta kulminatsioon, mil meenutatakse Jee­suse viimaseid maiseid päevi, õhtusöömaaega, tema surma ja kõikvõimsust ülestõusmise läbi.

Allikas: e- kirik