Õp Peeter Kalduri jutlus 10.04

Jutlus Palmarum, paastuaja 6. pühapäev, 10. aprill 2022.a.

Apostel kirjutab: Mõelge iseenestes sedasama, mis Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumal isa kirkuseks. Aamen.

                                                                                                        Fil 2, 5 -11

Palmipuudepüha on inimlikus mõttes kõige suurem kiriklik püha, mida me peame, aga ainult inimlikus mõttes. Jeesuse sünd jäi ju avalikkusele täiesti märgatamatuks, selle juures oli lisaks Maarjale vaid Joosep ja külastasid sel ööl neid vaid karjased väljalt. Mõned päevad hiljem tulid kolm tarka või kuningat Hommikumaalt, mille tagajärjel Maarja ja Joosep koos vastsündinud Jeesusega põgenesid Egiptusesse; ka Jeesuse ristlöömise juures oli lisaks uudishimulikele vaid mõned Jeesuse jüngritest ja Arimaatia Joosep, kes palus Ristilöödud Jeesuse surnukeha endale ja asetas ta kaljukoopasse, kuna matusetalituse läbiviimiseks polnud aega saabuva hingamispäeva, pealegi suure hingamispäeva tõttu, kus ei tohtinud midagi teha, mida võis tööna tõlgendada. Jeesuse ülestõusmisel ei olnud mitte ühtegi tunnistajat. Alles nädala esimesel päeval, pühapäeval, varahommikul tulid Peetrus ja naised läbi viima korralikku matust ja ei leidnud Jeesuse surnukeha, ainud inglid olid seal, kust oodati leida Jeesuse surnukeha; vahetult pärast seda algasid Ülestõusnud Issanda ilmumised. Seega just Palmipuudepüha, siis kui Jeesus oli veel inimesena oma jüngrite keskel ja avalikult nähtav Jeruusalemma elanikele ning kogu pühadeks Jeruusalemma kogunenud rahvale, oli Jeesuse pidulik ilmumine rahvale, kus Jeesus sõitis sisse Jeruusalemma, millele kogunesid tohutud rahvamassid. Kes on Laulupeo ajal Tallinnas käinud, on saanud ettekujutuse sellest masside kogunemisest. Kõik olid kuulnud Jeesuse imetegudest ja tahtsid seda imelist meest näha, nagu Pühakiri tunnistab, inimesed raiusid palmioksi tema teele ja laotasid oma riided tema ette. Tõenäoliselt olid ka ülempreestrid ning rahva ülemad temast kuulnud, aga see rahva demonstratsioon ainult süvendas nende hirmu ja nii küpses nende hirm ja kindel otsus see mees kõrvaldada, mis sünnibki Jeesuse ristlöömise kaudu.

Hiljem, juba pärast Jeesuse taevaminekut haakasid Jeesuse jüngrid järele mõtlema selle üle, mis siis õigupoolest sündis ning kogu kristlik kirik, Uus Testament Pühakirjas ja kogu teoloogia on selle järelemõtlemise tulemus. Apostel Paulus kirjas Filiplastele ütleb väga kindla veendumusega, aga samas selgelt: Kristus Jeesus, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumal Isaga võrdne, vaid loobus iseenese olust. Me teame kõigist kirjeldustest Jeesuse tegutsemise kohta, et ta mitte kunagi mingil moel ei näidanud oma jüngritele, nagu ta oleks mingil moel olnud neist ülem, pigem käitus kogu aeg, nagu oleks ta olnud nendega samaväärne ja samasugune nagu teised, oli kõigiti oma neile lihtsatele kaluritele ja teistele lihtrahva esindajatele. Apostel Paulus ütleb: Ta võttis orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Tolleaegsete arusaamade kohaselt oli ristisurm kõige häbiväärsem kõikide surma variantide hulgas. Igal ajastul on olemas väärikaks peetud surma võimalusi, nagu näiteks surm lahinguväljal ja häbistavat surma nagu kurjategijatele osaks saav hukkamine, neist kõige häbistavam oli surm ristil. Seega sai Jeesusele osaks just see kõige häbistavam surma viis, et veelgi enam rõhutada, et Jeesuse surm on tõesti meie kõigi eest, praegusel hetkel võib öelda, isegi Vladimir Putini eest.

Sellele kõigele toetudes julgeb apostel ütelda: „Seepärast on Jumal tõstnud Jeesuse kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumal isa kirkuseks.“ Apostli väljendused ei ole suusoojaks öeldud kuigi me tänapäeval elame ajastul, mil sõna väärtus on devalveerunud ja me ütleme: Mees on sõna andnud ja võib selle jälle võtta, me suhtume lubadustesse üpris kergekäeliselt, aga apostel Pauluse sõnad, nii nagu kogu Pühakiri on kindlad ja selged ja meil ei ole mingit põhjust nendes kahelda. Kui apostel ütleb: Jumal on tõstnud Jeesuse kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, üle iga kuninga, presidendi ja peaministri nime, üle iga sõjapealiku, rahvakunstniku ja teadlase nime, siis tõesti annab see põhjuse tema ees põlvi nõtkutada ja ennast tema ette alandada kuigi me tänapäeval ei taha või õigemini ei oska seda teha. Vahest me siiski oskame ja tahame olla need, kes tunnistavad: Jeesus Kristus on Issand – Jumal Isa kirkuseks. Aga ühtlasi tähendab see väärikust ja uhkust, et meiegi, kandes Kristuse suurt ja püha nime, oleme kutsutud kogu oma elu elama nii, et mitte teha mingilgi moel häbi sellele pühale ja väärikale kristlase nimele, vaid anda kogu oma olemusega ja kõikide oma tegudega sellele au.

Aamen.

Postituste rubriigid